Laulva revolutsiooni ajal aitas meid hädast välja ihalus Pätsu aja järele. Meie kõigi albumites oli ju mustvalgeid pilte kaunist eestiaegsest Tallinnast, Haapsalu promenaadist ja Narva vanalinnast. Kui kaunis, erutav ja kättesaamatu see kõik tundus! Tänu sellele nostalgiale (ja loomulikult ka akna taga näkku löövale nõukareaalsusele) jäi peale ideoloogia Eesti iseseisvuse taastamisest ja õiguslikust järjepidevusest, mitte uue riigi sünnist. Ilmselt praegu, mõnikümmend aastat hiljem, oleme päri, et see oli hea nostalgia. Hoolimata vanaisa lellepoja õetütrele tagastatud vanalinna maja sundüürnikest ja aeg-ajalt täiskuu öödel riigikogus kummitamas käivast Jaan Poskast, kellel on käes kahest otsast põlev Tartu rahuleping.

*
Pätsu aeg tundus tore niikaua, kuni keegi tarkpea taipas küsida, et kas sellist Eestit me tahtsimegi. Kui rumal ja ebamugav küsimus. Selle küsimuse autor tuleks üles otsida ja kuulutada rahvavaenlaseks! Kuid võib oletada, et seda autorit leida on keeruline, sest küsimuse allikaks sai kümmekond aastat tagasi pead tõstev nõukanostalgia. Kartulikoored ei tundunud enam ahvatleva ja maitsva menüüna. Meelde tuli hoopis kamašokolaadi-jahune mekk ning suusabaasi villaste sokkide hõng.

Nõukanostalgia laineharjal valisime me endale presidendiks Arnold Rüütli. Endised sovhoosiesimehed vahetasid maid ja rääkisid anekdoote. Penskarid käisid turul ja otsisid taga vana hea doktorivorsti maitset. Stiilipidude jaoks songiti välja Marati dressid ja vuplid. Mingil hetkel ilmus telekasse saade „ENSV“.

*
Viimasel ajal võib märgata järjekordse nostalgialaine sündi. Hetkeseis on nadi: me elame riigis, kust inimesed põgenevad ja kuhu isegi pagulased ei taha tulla. Seda riiki juhivad mingid sinistes sokkides ja puukellaga uhkeldavad nagad, kellele meeldib eralennukiga ringi paarutada. Ega need teised ka paremad pole, tahavad tanklast õllemüügi ära võtta. Lisaks on need kitsastes pükstes noored kuked homode pärast kaklema läinud! Mida perset!

Vot kus omal ajal olid ikka juhid – Kallas, Laar, Savisaar ja Lauristin! Nemad jagasid matsu ja ajasid tähtsaid asju – tõid vabaduse ja Eesti krooni, sinimustvalge lipu ja likviidsuse likvideerimise. Nende peale võis kindel olla. Nemad mingi gei-kukepoksiga ei tegelenud. Kui ikka Savisaar ja Laar kaklema läksid, siis ausalt ja päriselt – võtsid ülakehad paljaks, tõstsid kive, vedasid sõrmekooku ja maadlesid väärikalt. Okei, vahel lasid pumppüssi ka, aga mis seal ikka. Tegijal juhtub.
Ühiskonnas võib märgata laulva revolutsiooni aegade ihalust, kui sinine oli sinisem, must mustem ja valge valgem. Aga eriti tugevalt väljendub see liidrinostalgias. Olles pettunud praegustes riigijuhtides, otsitakse liidreid, kes oleksid ägedamad ja paremad. Aga kuhu eestlane ikka vaatab – minevikku loomulikult.

Selle nostalgialaine esimeseks virvenduseks võiks lugeda Vabaerakonna head tulemust viimastel riigikogu valimistel. Tüübid kloppisid oma kampsunid tolmust puhtaks, kammisid halliks tõmbunud habemed seitlisse ja olidki – vupsti! – riigikogus ning rahva südames. Hiljuti hääletas rahvas Eesti mõjukaimaks inimeseks europarlamendi saadiku ja sotsiaaldemokraadi Marju Lauristini. Esialgu võis see tunduda pisut üllatava valikuna. Praegu enam mitte. „Vana kool“ ruulib.

*
Keskerakonna kongress oli liidrinostalgia musternäide. Savisaar tunnetab hästi allhoovuseid ja ta tunnetab, et minevikuihalus on tugev jõud, mis muudab tulevikku. Targad on need juhid, kes seda teavad ja oskavad ära kasutada. Või isegi esile kutsuda. Kaval valitseja teab, et rahvamass, kes tuleviku suunas, selg ees, liigub, on hõlpsalt juhitav ning manipuleeritav. Hüüad selg ees marssivale karjale, et vaadake vasakule ja need idioodid keeravad paremale. Kui lihtne! Ning sellise rahvamassi juht ei pea ise marssima nende ees, vaid veerema järel. Kui mugav!
Ilmselt me valime Eesti järgmiseks presidendiks Siim Kallase. Nii liidrinostalgia mõttes. Kui ta muidugi ise midagi vussi ei keera. Mäletame ju hetke, kus peaministri ameti eest tuli vuntsi võbinal Brüsselisse pakku põgeneda.

Mõned aastad tagasi nimetas Hans H. Luik seda põlvkonda (ja ilmselt iseennast enesekriitiliselt sinna hulka lugedes) oma kolumnis „märgadeks mäkradeks“, kelle best before on paraku möödas, kes on stagneerunud, väsinud ja pigem toimivad ühiskonnas käsipiduri kui mootorina. Vaadates praegust ühiskonna ihalust laulva revolutsiooni aegade järele ja liidrinostalgiat, tuleb ilmselt märjad mägrad oma urust välja ajada. Rahvas nõuab! Ning loodetavasti on tublid loomad saanud vahepeal puhata, kõhtu kasvatada ja kasukat kuivatada.

„On veel kuiva püssirohtu varasalves,“ ütleb märg mäger ja sügab vahvalt vuntsi.

Tekst ilmus esmakordselt ajalehe "KesKus" veebruarikuu numbris.