Kai Haldre: Seksuaaltervis sõltub haritusest

 (130)

Kai Haldre
Erakogu

On väidetud, et tänapäeval on arenenud maade naised umbes 10% viljakast east kas rasedad, planeerivad rasedust või imetavad — ja umbes 90% sellest perioodist ei soovita rasedaks jääda. Seega peaks tõhusate rasestumisvastaste meetodite kasutamine olema turvaliste, üksteisest ja elust hoolivate seksuaalsuhete iseenesestmõistetav osa.

Tervist mõjutavad poliitikad ja riigi raha kulutamine peaksid soodustama vastutustundlikku seksuaalkäitumist. Ikka selleks, et vältida soovimatu rasedusega ja muu riskikäitumisega kaasnevaid probleeme ja kulutusi, tagada parem seksuaaltervis ja tervete laste sündimine. 2004-2005 läbi viidud küsitluse põhjal valminud eesti naiste terviseuuringu näol on meil olemas teave 2672 16-44-aastase naise arvamuse kohta.

Ligi kahest tuhandest küsitletud naisest (täpsemalt 1981), kes kasutas viimases seksuaalvahekorras rasestumisvastast vahendit, nimetas 24% selle meetodina katkestatud suguühet, 13% luges viljakaid päevi, 3% loputas tuppe eri ainetega — seega peaaegu 40% juhtudel (võidi nimetada ka mitut meetodit) otsustati soovimatu raseduse vältimiseks kasutada ebausaldusväärset rasestumisvastast meetodit.

Võrdluseks: Soomes eelistas 1992. aastal tehtud inim- ja intiimsuhete uuringu andmetel katkestatud suguühet vaid 3% 584-st vahendit kasutanud naisest ja viljakaid päevi rehkendas 1% naistest. Hilisemad uuringud kinnitavad samas suurusjärgus erinevust põhjanaabritega.

Arst kui hariduseandja

Loe veel

Paljude uuringutega eri maades on tõendamist leidnud madala abortide taseme ning hästi toimiva kooli seksuaalhariduse ja usaldusväärsete rasestumisvastaste vahendite (hormonaalsed meetodid, kondoom, emakasisesed vahendid) laialdase kasutamise seos. Sama näeme, kui võrdleme tõhusate rasestumisvastaste vahendite kasutamist ja abortide arvu Eestis ja Soomes. See seos on loogiline ja lihtne — kuid pole kahjuks Eestis paljude inimesteni ikka veel jõudnud.

Eesti naiste tervisuuringu raames küsiti vahendit vajanud, aga seda mitte kasutanud naistelt, mis oli nende otsuse põhjuseks. Põhjustena nimetati hirmu kõrvaltoimete ees, lihtsalt soovimatust midagi kasutada, seda, et partner ei soovinud või lubanud vahendeid kasutada, mõnel juhul ka kõrget hinda ning hankimise keerukust.

Kui küsin oma Soome tööle siirdunud kolleegidelt, mille poolest Soome ja Eesti kõige rohkem erinevad, siis saan vastuseks, et arsti jaoks seisneb põhierinevus patsientide teadlikkuses ja harituses, võrdlus räägib suuresti Soome kasuks. Peale adekvaatsema tervisekäitumise väldib teadlikkus ka paljusid arsti ja patsiendi kommunikatsiooniprobleeme.

Arsti ülesanne on inimest mõista, mitte hukka mõista. Arsti ülesanne on inimeste valikuid austada, samas selgitada, mis on ühe või teise otsuse head või halvad küljed. Tervisehariduse puudulikkuse juures on arstid Eestis tihti hariduseandja rollis — olgu tegemist südamehaiguste riskidest teavitamisega, teabega, kuidas pahaloomulisi kasvajaid varakult avastada ja ravida, või teadvustades suguhaiguste ja soovimatute raseduste vältimise olulisust.

Arstil on aga väga raske mõista riigi raha kasutamise üle otsustajaid, noorpoliitikuid ja lapsevanemaid, kes tõsimeelselt toetavad terviseedenduses äärmuslike usuorganisatsioonide (tervisele potentsiaalselt ohtlikke) seisukohti, mille kohaselt näiteks soovimatute raseduste ja abortide põhjuseks Eestis on asjaolu, et see valdkond kuulub naistarstide töö hulka või et aborti põhjustab rasestumisvastaste vahendite kasutamine.

Eesti inimeste tervisekäitumine, sh seksuaaltervise osas, on seotud eeskätt haridustasemega. Mis on samuti loogiline — mida haritum inimene, seda arukamaid otsuseid ta teeb, seda enam oskab ta näha seoseid oma käitumise, harjumuste ja tervise vahel. Stabiilsetes ühiskondades ja rikkamates riikides on riskikäitumisele altimad väiksema sissetulekuga ja sotsiaalsete probleemidega hädas olevad inimesed. Eestis pole sissetulek tervisekäitumises nii määrav, ilmselt pole hariduse ja sissetuleku seos nii ühene.

Positiivne areng eeldab tarku poliitilisi otsuseid

Tervisekäitumise muutmiseks on peale hea hariduse vaja ka sisemist motivatsiooni enda heaks midagi ära teha. Kui pärinetakse keskkonnast, mis soosib suhtumist, et kõik on niikuinii ükskõik, või kus on levinud müüdid ühe või teise tervist mõjutava otsuse kohta, siis on väga raske motiveerida inimesi riskikäitumisest loobuma.

Sotsiaalne ebavõrdsus kajastub paratamatult ka riigi keskmistes tervisenäitajates, ükskõik, kas peame siinkohal silmas südamehaigusi, pahaloomulisi kasvajaid, suguhaigusi või soovimatuid rasedusi — on suur hulk neid, kes tervisest hoolivad, ja suur hulk neid, kes üldse ei hooli. Tervisepoliitikates esmapilgul tervisekaugete seoste tunnetamata jätmine võib kurjasti kätte maksta — kurb näide siinkohal on Eesti esimene koht Euroopas HIV levikult.

Seksuaalsele riskikäitumisele, sh rasestumisvastaste vahendite kasutamata jätmisele seal, kus vaja oleks, võib vaadata mitmeti. Võib süüdistada üksikisikut amoraalsuses, lohakuses, mõrvades ja hoolimatuses; võib küsida, kas riik on hoolinud sellest, et tervisekäitumine ja teadlikkus paraneksid: kas inimestele on pakutud piisavalt haridust ja teenuseid ning tehtud vahendid kättesaadavaks?

Eestis on 1990. aastate algusest alates tehtud mitmeid positiivseid otsuseid, et rasestumisvastaste vahendite kasutamist soodustada — 2000. aastast alates kuuluvad hormonaalsed vahendid haigekassa soodusravimite nimekirja, hädaabi- ehk SOS-pillid on juba viis aastat apteegis ilma retseptita müügil, on toetatud noorte nõustamiskeskuste tegevust, alates 1996. aastast on koolis kohustuslik seksuaalharidus jne.

Oleme nende positiivsete muudatustega Eestis algust teinud aastakümneid hiljem mitmete edukate maadega võrreldes. Seetõttu on ka loogiline, et abortide arv on viimase 15 aastaga küll enam kui kaks korda vähenenud, samas jääb see praegu siiski suuremaks kui näiteks Põhjamaades. Rumalad otsused võivad ka olemasolevad positiivsed trendid peatada.

Tervisekäitumise muutumine ja selle kajastumine statistikas võib võtta aastaid — kui mitte lausa inimpõlve. Sotsiaalse ebavõrdsuse (koolist väljalangemise, teenuste ja hariduse kättesaadavuse, hariduse kvaliteedi tagamise, tööpuudusega tegelemise jm osas) vähendamine on inimeste terviskäitumise mõjutamisel määrava tähendusega. “Moraalselt laetud” terviseteemad nagu narkomaania, HIV, alkoholi kuritarvitamine, (seksuaal)vägivald, teismeliste rasedused, suguhaiguste levik ja abort pole siinjuureks erandiks.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare