Kaarel Tarand: laste hääled pole hariduse päästmise ainus võimalus
Praegune valimisõigus (riigi ja Euroopa Liidu tasandil) on fikseeritud põhiseaduse §-s 57: „Hääleõiguslik on Eesti kodanik, kes on saanud kaheksateist aastat vanaks. Hääleõiguslik ei ole Eesti kodanik, kes on kohtu poolt tunnistatud teovõimetuks.” Ei mingeid erandeid.
Põhiseaduse muutmine ei ole naljategu, seda tehakse ainult pikaajaliste eesmärkide saavutamiseks. Kas praegu on revolutsioonilisteks muutusteks piisav vajadus, kas ühiskond on sedavõrd tasakaalust väljas, et seda peaks valijaskonna koosseisu ja ealiste proportsioonide otsustava muutmisega uude tasakaalupunkti ajama?
Sama tulemuse annaks eakate valimisõiguse piiramine
Alaealistele valimisõiguse andmine tooks juurde umbes 250 000 häält ehk suurendaks valijate üldarvu rohkem kui veerandi võrra. Ja hiljem, lasterikkuse suurenedes veelgi rohkem. Arvestades, et lapsevanemate hääled jagunevad tervele erakondade poliitilisele spektrile, pole ilmselt põhjust oodata, et laste häälte mängutoomine muudaks totaalselt erakondade jõuvahekordi. Mingil määral ehk siiski, sest noorte poliitilised eelistused ei lange keskmisega päris täpselt kokku. Kuid Lukase idee sisu pole ju muutuste esilekutsumine nn parem-vasakskaalal, vaid soov nihutada valijaskonna keskmist vanust kaudse võttega madalamaks, mille tagajärjeks oleksid lihtsalt nooruslikumad, vähesema kogemustepagasi pealt tehtavad otsused riigi poliitikas.
Põhimõtteliselt sellesama tulemuse saavutaks juhul, kui kaotada mittetöötava pensionäri valimisõigus või panna sarnaselt alampiiriga ka valimisõiguse ealine ülempiir, näiteks 75 aasta peale. Seda varianti ei kaalu miskipärast keegi, ehkki inimühiskonna ajaloost, põliskultuuridest leiaks vaevata eeskujusid ka selleks.
Võimalused tuleb läbi arutada
Mõistlik oleks enne põhiseaduse muutmist arutada läbi kõik võimalikud ja ka võimatuna näivad stsenaariumid, mida elektoraadi koosseisu muutmine endaga kaasa toob. Lukas soovib saavutada haridusele ja peredele kasulikke otsuseid. Need on eelarve tüüpi otsused, see tähendab riikliku ümberjagamise tõenäolist suurendamist ehk maksukoormuse tõstmist. Või siis, kui needsamad pered ja haridusjanused ei soovi maksutõusu, tuleks kuskilt kulusid kokku hoida. Loogiline oleks arvata, et tekiks tõsine surve pensionisüsteemi kokkutõmbamiseks või ka praegusel kujul likvideerimiseks. Mitme põlve kooselu ideaalis toidab ju iga vald oma vaesed ja iga pere oma vanad. Tänapäevase pensionisüsteemi loomist peavad paljud läänelike ühiskondade iibelise allakäigu alguseks või suurimaks mõjutajaks.
Alaealiste pealt lisahäälte arvestamine võib lisaks eelöeldule tuua kaasa vastutuse hajumise samal põhimõttel, nagu praegu on jõukad ettevõtjad erakondi toetanud – ikka nii, et igale parteile natuke, mitte ühele kogu raha. Põhjenduseks on sel puhul toodud, et see on investeering demokraatia arengusse. Ka viielapselise pere emal oleks võimalik oma kuus häält hajutada mitme erakonna vahel (demokraatia arengu heaks), mitte enam juhinduda printsiibist „üks inimene, üks hääl”, mis on praegu ainuvõimalik.
Lihtsam tee on endiselt olemas
Väiksemaid tehnilisi takistusi tuleb veel ette. Kes näiteks esindab kodakondsusega alaealist, kui tema vanem on kodakondsuseta? Mida teha, kui orvu eestkostja on omavalitsus jne? Aga see kõik ei tähenda, et mõte tuleks kohe maha materdada ja arutelust hoiduda.
Haridusotsuste kvaliteedi parandamiseks on ka põhiseaduse muutmisest lihtsam tee endiselt olemas. Kirjutasime sellest Marek Strandbergiga Õpetajate Lehes 11 aastat tagasi (13.11.1998: teha jõuline haridusreform, mis muudaks haridusotsused poliitilisest võimust sõltumatuks; ettepanek on esitatud koos sisulise ja finantsanalüüsiga. – Toim) ning seal öeldu kehtib endistviisi.
Artikkel ilmus Õpetajate Lehes.
