Ehk maailmarevolutsioonide seisukohalt soodsa sünnikuupäeva ja –aasta tõttu. Neid uurinud sotsiaalteadlased (Mikk Titma näiteks) määravad võitjate keskmiseks sünniaastaks 1964-1965, aga kui nimede nimetamiseks läheb, siis märgitakse pigem Hannes Tamjärve (sündinud 1961), Hans H Luike (1961) või Mart Laari (1960).

Mistahes põlvkonnast rääkimine on meelevaldne, sest inimesed ei sünni suurtes gruppides või põlvkonniti, vaid ühekaupa ja see protsess on ajateljel pidev. Kui 1960ndatel sündinuid millegi poolest eriliseks rühmaks pidada, siis eeskätt selle, et nad olid esimesed, kelle aastakäigus lastel valdavalt kõht täis oli. Veel 1950ndatel parandati sõjahaavu ja vireleti Staini tekitatud vaesuses, 1960ndatel aga hakkas põletav toidupuudus taanduma. Kuna lapsepõlves laotakse tervise vundament, siis võib arvata, et kui sotsiaalse väärkäitumise kahjud välja arvata, on 1960ndatel sündinud inimesed varasematest aastakäikudest hoopis tervemad ja ehk tuleks just heast tervisest ka ärilise, teadusliku või poliitilise edu juuri otsida.

Tagantjärgi kahtlustan siiski, et „võitjate põlvkonna“ teema korduv väljamängimine 1990ndatel oli natuke ka vanade bolševike osav suitsukate või manööver tähelepanu kõrvalejuhtimiseks sellelt, kuidas suurt osa ühiskonna liikumatust ja tootvast varast just nõukogude süsteemis positsioonid võtnute ja võitnute kätte liigutati. Neil – Luikedel-Laaride-Tamjärvedel – ju stardipüstoli paugu kõlamise hetkel nomenklatuurseid kohti polnud.

Igatahes, kui 1960ndate nn võidumeestest räägitakse, tuleks alati võidu fakti kõrval ka võidu hinnast rääkida. Võtkem näiteks noore juubilari Mart Laari. Kuigi ta oskas võimalusega, et nõukogude võim ja okupatsioon 10 aastaga kokku varisevad, näiteks aastal 1983 ülikooli lõpetades arvestada hoopis parmeini kui vanad kommunistid, tuli temalgi oma praktilise elu valikud teha silmas pidades okupatsiooni olemasolu ja kestmist.

See tähendas, tuli mõelda, millist eriala valida, et hilisem töö valitud alal ei osutuks ainult suureks enesemüümiseks. Ja üldse, kuidas olla, et vaimselt mitte alla käia, iseendale vastikuks muutuda. Sest neid naiivseid lootusi, millega enda tagantjärele õigustavad mõned narrid nn 1960ndate „komsomolipõlvkonnast“, enam ju hellitada ei saanud. Et astuks parteisse, õõnestaks seestpoolt, teeks inimnäolist sotsialismi või muud sama jampslikku.

Ja siis, kui oled kõik need valikud ära teinud, määranud end humanitaarintelligendi suhteliselt alaväärtuslikule positsioonile virelema, kõik järsku muutub. Kuskilt kostab hääl, mis ütleb: „Ah et teie, Laar, olete ajaloolane ja muinsuskaitsja. Ei huvita. Hakkate poliitikuks. Mis ümberõpe? Töö käigus õpite, kui aega üle jääb. Ei mingit vastuvaidlemist, see on kohustuslik, mitte vabatahtlik.“ Nii need kuulsusrikkad „võitjad“ alustasidki uuel, tundmatul alal sisuliselt nullist, aga millise parastava kisakoori kraaksumise saatel, kui kõik kohe laitmatult välja ei kukkunud! Oli see kerge? Tekitab kadedust? Loll, kes sellist elu kadestab. Täpsemalt, nüüd seisame juba piisaval kaugusel Laari 1992. aasta valitsuse tegudest (ja teame tagajärgi ehk õnnestumist), et selles ajas ja olukorras olemine, lausa Indiana Jonesi seiklusena mõjuv poliitiline tegevus võib ihaldusväärsena tunduda.
Marju Lauristin iseloomustab oma värskes raamatus „Punane ja sinine“ (lk 149) neid päevi nii: „Laari puhul oli nii hea kui halb asi see, et esimeses valitsuses juhtis ta meeskonda, kus ükski ei olnud professionaal, ka mina mitte. Ei saanudki olla, sest kogu professionaalsus pärines eelnevatest rutiinidest, aga just nendest taheti lahti saada. Kuna Laar on meeskonnamängija ja väga hea demokraatlik lauajuht, siis oli tema valitsus väga loov. Oli julgust teha asju, mida tõesti seni ei olnud proovitud, ja võtta vastu otsuseid, mille kohta võisid kõrvalt öelda vanad targad, et kuulge poisid, ärge seda küll tehke. Väga paljus töötati ühise meeskonnatunde ja intuitsiooni mõjul ning tekitati sellega läbimurre. Samas muidugi tekitati kuskil ja mingist hetkest alates paksu pahandust.“ 

Praegu võib öelda, et risk õigustas ennast, aga kui poleks õigustanud? Siis oleks ju noore mehe tee läinud otse ajaloo häbiposti.

Nii et – kuskil polnud näha kandikul kätte toodavat võitu. Oli risk ja võetud kohustus, millest enam loobuda ei saanud. Nagu ei saanud loobuda ka varasemast valikust ja erialasest armastusest. Seega võib öelda, et võidu hind on olnud elada professionaalset kaksikelu. Nõrkadel pole siin kadestada midagi, sest seda suudavad ainult tugevad. Ja kalendrimaagiaga on sel kõigel täiesti olematult pistmist. Aprillis 1960 sündis Eestis 1950 last ehk keskmise arvestuse järgi sündis 22. aprillil 55 last. Ainult üks neist on tõmmanud peavõidu, kui kohustus teha kaks tööd ühe ajaga ikka on peavõidu nime väärt. Aga üldiselt sobib inimestele pisut kergem elu.

Mart Laar tähistab täna oma 50. sünnipäeva.