2008. aasta detsembris valmis uurimiskeskuses Praxis uuring “Protsent tulumaksust kodanikuühendustele”, mis pakub välja juba peaaegu valmis lahenduse filantroopia ja kodanikuühiskonna arendamiseks, nähes tuluallikana üksikisiku tulumaksu maksusoodustuste osa ümbersuunamist või sihtotstarbelist suurendamist. Otsustajatel tuleks valida kahe Euroopas levinuma mudeli vahel:

“I MUDEL – Arendab suunamise võimaluse kõrval eraisikute annetamist ja filantroopiat ning püüab leida tasakaalu piirkondade ning väikeste-suurte organisatsioonide toetamise vahel
• Tulumaksusoodustuse asemel lasta maksumaksjal valida, kas soovib soodustuse osa endale või suunab selle samale organisatsioonile lisaks. Ei seota ära praegu kehtiva 5% piirmääraga sissetulekust, millelt saab tulumaksu maha arvata.
• Selleks, et inimestel ei tekiks kiusatust loobuda isikliku raha annetamisest, on mõistlik luua maakondadele ja kodanikuühiskonna üldise arengu tarbeks suunamise võimalus – siinkohal ei saa organisatsioone otse toetada, vaid saab näidata oma meelsust ühiskondlikult oluliste piirkondade osas, organisatsioonid omakorda peavad ennast tõestama vastavatele fondidele.
• Iga maksumaksja saaks suunata 1% Eesti keskmisest sissetulekust.

II MUDEL – Arendab eraisikute filantroopiat ja kodanikuühiskonda laiemalt
• Tulumaksusoodustuse asemel lasta maksumaksjal valida, kas ta soovib soodustuse osa endale või suunab selle samale organisatsioonile lisaks. Ei seota ära praegu kehtiva 5% piirmääraga sissetulekust, millelt saab tulumaksu maha arvata.
• Omakorda suunab riik sama suure summa kodanikuühiskonna üldiseks arendamiseks vastavasse fondi.”

Esimese mudeli järgi (valdavalt maakondlike fondide kaudu) saaksid kodanikuühendused kuni 400 miljonit krooni, teise järgi võinuks tänavuseks saagiks kujuneda 56 miljonit krooni. Mitmekordne vahe ei kõnele tingimata ühe mudeli vaieldamatust paremusest, sest teise mudeli puhul jääks suunamata osa riigieelarvesse, kust kodanikuühendused praegu märkimisväärseid summasid saavad.

Idee kodanikuühendusi mõne maksupoliitilise hoova abil toetada pole midagi uut. Väärib aga märkimist, et just Kesk- ja Ida-Euroopa riikides on soodsaid maksurežiime ka kehtestatud (Ungari, Slovakkia, Leedu, Poola, Rumeenia ja Tšehhi). Nn protsendisüsteemi levik “uues Euroopas” soosib vaese mehe filantroopiat, propageerijateks loomulikult kodanikud Läänest, kus ühiskondade keskmine jõukus ja filantroopilisuse määr on protsendisüsteemi rakendamise juba ebavajalikuks muutnud. Aga kuni sissetulekud idapoolsetes demokraatiates on väikesed ja rikkaid ühiskonnas vähe, ei lähe ka filantroopia käima. Tegu on niisiis kodanikuühiskonna vaheastmega teel rikkusele.

Eestis ei ole praegune valitsus ilmutanud valmisolekut mittetulundusliku tegevuse maksukoormuse ühtlustamiseks tulundussektori omaga. Majanduskasvu peatumise järel koostab valitsus ettevõtete stimuleerimise pakette, ideaalis samuti arvestatavat tööhõivet pakkuvale kolmandale sektorile midagi samalaadset ei lubata. Ometi võiksid hästirahastatud ja vabatahtlikkuse printsiibil töötavad ühendused olla abiks paljudes kohtades, kuhu riigi ega ettevõtja käsi ei ulatu. Riigivõimu vastuseisu protsendisüsteemile võib seletada kodanikuühenduste umbusaldamisega, mõistete defineerimisraskustega, maksusüsteemi üldiste puudujääkidega.

Paiguti kehtivas jokk-paradigmas on seadusandjal kadunud usk, et vettpidavat reeglistikku, mida keegi ei kuritarvitaks, oleks võimalik luua. Erakonnad ise on olnud aktiivsed “sidusorganisatsioonide” ehk erakondliku kontrolli all olevate kodanikuühenduste kasutajad erakondade rahastamispiirangutest ülesaamisel. Erakonnad tunnevad läbi ja lõhki seadusandluse puudujääke ega soovi neid auke, mida ise privilegeeritult kasutavad, “üldrahvalikeks” muuta. Rahakantimine ei saa ju olla üldrahvalik mäng. Erakondadele meeldib võimul olles vabaühendusi eelarverahast küll toetada, aga siis juba omadel tingimustel, ühekordsete lepingute alusel, mille suuliseks osaks otsene või kaudne toetus erakonnale. Kui eelarveline toetusraha liiguks vabaühenduste kätte parteilise ülekinnituseta, kaoks ka erakondade kontroll nende ühenduste tegevuse üle. Selle motiivi varjamiseks väidavad valitsejad, et MTÜd ja SAd ei suuda saadud raha õiguspäraselt kasutada, aruandlus lonkab jne. Kultuurkapitali näitel aga teame tegelikult, et inimesed ja ühingud suudavad saadud raha kasutust põhjendada peaaegu sajaprotsendiliselt ning detailitäpsusega, milleni ametiasutused või ettevõtted harva küünivad.
Tulumaksuseadus kodanikele MTÜdes osalemise eest soodustusi ette ei näe, MTÜle endale teatud tingimustel aga küll. Nimelt peab organisatsioon kuuluma maksusoodustustega mittetulundusühingute ja sihtasutuste nimekirja. Sellesse nimekirja ei pääse aga ilusate silmade eest. Seadus kuulutab, et nimekirja kantav “ühing tegutseb avalikes huvides”. Mis on ja mis ei ole avalik huvi, selle määramine ei ole loomulikult ühingu enda pädevuses, vaid ikka riigi. Ammendavat definitsiooni anda pole õnnestunud. Valitsuse määrusega on moodustatud näiliselt erapooletu soovitusliku nõuandeõigusega asjatundjate komisjon, mille ülesanne on vabaühenduste taotluste alusel kindlaks teha, kas ikka tegutsetakse avalikes huvides või mitte. Komisjoni põhiliseks puuduseks on, et tema liikmed nimetab rahandusminister, samuti on rahandusministeeriumile alluval maksu- ja tolliametil õigus komisjoni soovitusi ignoreerida. 

Loo täistekst ilmus Vikerkaares 4-5/2009.