Juudi riik loodi Lääne salalepingutega
Kui kuni 11. sajandi lõpuni olid palestiinlaste territooriumi räsinud maailma vägevate röövvallutused, siis praeguse vastasseisu peamiseks põhjuseks peetava nn. religioonide konflikti algust tähistas daatum 15. juuli 1099. aasta, mil saabusid ristirüütlid, kes vallutasid Jeruusalemma ning panid alguse uuele Ladina Kuningriigile, mis valitses Palestiina alasid aastani 1291. Siinkohal tuleb küll mainida, et tegelikult oli tegemist samalaadsete röövvallutajatega nagu nende eelkäijadki ja kristluse kui usuga ei olnud neil muud seost, kui rist rüüdel, mida kanti.
Sellest valitsusajast hakkas idanema religioonide vastasseis, hakkasid vastanduma kristlus ning islam, kristlased ning moslemid. Kusjuures vastasseis kujunes tegelikult mitte religioonide vahel, vaid nende kandjate vahel. Islam ning kristlus globaalusunditena on tegelikult oma olemuselt väga sarnased ning kannavad endas suures osas sama ideed. Erinevus ja vastasseis on just kujunenud läbi nende ideede kandjate, inimeste endi.
Kui jälgida tänapäeva kristlikku maailma ning võrrelda islami maailmaga, siis on erinevused ning kontrastid väga suured, samas uurides põhjalikumalt mõlema religiooni pühakirju, võime leida uskumatult palju ühiseid jooni ning tõekspidamisi. Kerkib esile küsimus, miks on kaks maailma võtnud nii erineva ilme ja miks on tekkinud vastasseis. Vastus peitub suures osas just usu kandjates ehk rahvastes endis. On selge, et kristliku maailma jaoks tähendab usk hoopis midagi muud, kui seda moslemite jaoks ja ma julgen väita, et tähendab ka märgatavalt vähem. Kristluses on usk kujunenud tihtipeale ettekäändeks, vahendiks ning põhjuseks, miks ja millega suruda teistele peale oma võimu, tahtmist ning mõttemalli kui ühte, ainsat ning õiget. Kristlus on tugevalt mõjutatud läänemaailma suurriikide särast ning majanduslikust ja sõjalisest võimsusest, jättes teised usundid tahaplaanile ning püüdes suurendada oma mõjuvõimu teiste arvelt. Enese sooritatud kuritegusid on läbi aegade püütud peita usu taha, hävitades neid, kel on teine usk. Läänemaailm on oma tegude varjamiseks ning õigustamiseks alati püüdnud süüdistada teisi. Ometi näitab ajalugu, et kõige agressiivsemad usu kandjad on kristlased ise, mitte aga moslemid, budistid või mõnd muud usku kandvad rahvad.
Islami maailm vastandina on jäänud eelkõige truuks oma usule, igapäevaelu on sellega läbi põimitud, oma usulisi tõekspidamisi ning sellega seotud rituaale ei unustata kunagi. Kristlik maailm samal ajal on pidevalt liikunud suunas, kus jumalaks on saanud raha ja võim. Usk selle algupärases mõistes on surutud vaid pühakodade seinte vahele, kus ülejäänud kodanikud heal juhul aastas korra või paar oma "patte lunastamas käivad".
Seega tahan ma väita, et ei eksisteeri sellist asja nagu religioonide vaheline konflikt. Seda võib väita vaid inimene, kes ei tea neist religioonidest suurt midagi. Religioonides iseenesest ei eksisteeri suuri vastuolusid, vastuolud on tekitatud vaid nende kandjate poolt ja seda võiks liigitada pigem ida ja lääne tsivilisatsioonide vastasseisuks, kui konfliktiks kristluse ning islami vahel. Lääs on püüdnud liialt peale suruda oma eluviise ja mõttemalle ja on kasutanud selle saavutamiseks usku kui vahendit, misläbi paljud väikerahvad teiste traditsioonide ning uskudega on pidanud kannatama läbi aegade. Sama kehtib ka palestiinlaste kohta, kelle praegune vastasseis juutidega ei ole tingitud mitte erinevast usulisest kuuluvusest. Küsimus on lihtsalt ajaloolise ülekohtu lõpetamises. Islam usundina ei ole üldse agressiivne, pole seda ka kristlus, küll aga inimesed, kes püüavad oma usku teistele peale suruda.
Tulles tagasi niiöelda religioonide vahelise konflikti juurest päevakorras oleva Iisraeli-Palestiina vastasseisu juurde, peame vaatama veelkord ajas tagasi. Niisiis aastal 1291 vabastati Palestiina territoorium Euroopast saabunud ristisõdijatest. Ka järgnenud sajandite jooksul käisid Palestiina alad käest kätte, suuremas osas Egiptuse ning Türgi impeeriumi vahel, kuid nüüd oli neil oma usk - Euroopast tulnud ristisõdijate aegset laastamist ning kannatusi ei soovinud tagasi keegi.
1895. aastaks oli Palestiina elanikkond kasvanud poole miljonini, kellest vaid 47 000 olid juudid, omades 0,5% maast. Taas kord sai palestiinlastele hukatuslikuks Euroopast alguse saanud "ristikäik" - 19. Sajandi lõpuaastatel hakkas Euroopas pead tõstma sionistide liikumine, mis 1906. aastal oma neljandal kongressil võttis vastu otsuse, et juutide kodumaaks peab saama Palestiina.
Teise maailmasõja puhkedes lubas Briti impeerium Araabia riikidele iseseisvust, kui astutakse vastu Türgile, kes oli loonud liidu Saksamaaga. Sõja tulemus oli aga hoopis midagi muud. Sõja võitnud Prantsusmaa ning Inglismaa jagasid Araabia alad järjekordselt oma mõjusfääridesse. 1917. aastal tuli Briti välisminister Lord Balfour oma deklaratsioonis välja avaldusega, mille kohaselt Inglismaa aitab kaasa igati juudiriigi loomisele Palestiina territooriumil. Sel ajal elas Palestiinas 574 000 moslemit, 74 000 kristlast ja vaid 56 000 juuti. Taas kord otsustas keegi kusagil Euroopas, et 10% Palestiina elanikkond väärib kaitset sel määral, et tuleb luua neile oma riik - ettekäändeks ning põhjuseks taas usk.
1922. aastal võeti rahvusvaheliselt tasandil vastu otsus, mis andis brittidele õiguse luua Palestiina territooriumile nn. "juutide kodumaa". 1936. aastal pidasid palestiinlased maha 6-kuulise streigi protesteerimaks juutide immigratsiooni ning maade konfiskeerimise vastu. 1939. Aastal avaldas Briti valitsus dokumendi, mis keelas juutide edasise sisserännu ning tõotas palestiinlastele iseseisvust 10 aasta jooksul. Sionistid lükkasid selle dokumendi tagasi ning koondasid terroristid, kes korraldasid veresauna nii brittidele kui palestiinlastele eesmärgiga vabaneda mõlemaist ning luua sionistlik riik.
Praeguseks 52 aastat hõõgunud konflikt sai alguse 1947. aastal, mil Ühinenud Rahvaste Organisatsioon kiitis heaks Palestiina tükeldamise, mille käigus araablased, kes moodustasid 70% elanikkonnast ja omasid 92% maast sunniti ümber asuma 47%-le maast. 1948. aastal viis Suurbritannia oma väed Palestiinast välja ning sama aasta mais kuulutasid sionistid välja Iisraeli riigi, kaitsmata samal ajal oma piire. Seejärel tõttasid palestiinlastele appi araablaste väed. Verine sõda kestis rohkem kui aasta, 1949. aastal sõlmiti relvarahu, mille tulemusena kontrollisid sionistid 77% Palestiina territooriumi ning rohkem kui 1 miljon palestiinlast olid sunnitud ümber asuma. Läänekallas sattus Jordaania haldusesse ning Gaza sektor Egiptuse kontrolli alla.
1964. aastal loodi Palestiina Vabastus Organisatsioon (PVO), mis alustas aktiivselt oma tegevust 1. jaanuaril 1965.
1967. aastal alustas Iisrael uuesti sõda araablastega, vallutades nii Jordani jõe läänekalda, Gaza sektori kui ka Süürialt Golani kõrgendikud ja Egiptuse Siinai poolsaare. Ametlik sõda lõppes 1973. aastal, kuid verised lahingud on käinud Iisraeli vägedel nii PVO kui ka Süüria vägedega praeguse ajani. 1982. aastal tungis Iisrael kallale ka Liibanonile ettekäändega hävitada PVO.
Sellest ajast saadik on olukord Lähis-Idas olnud pidevalt pingeline. Lääneriigid on üha enam hakanud tunnetama oma süüd Palestiina kunagisel meelevaldsel jagamisel ja püüdnud nüüdseks juba üle 20 aasta tulutult pooli täielikku relvarahu sõlmima ärgitada. Kas see saabub selle aastatuhande viimasel aastal või mitte, on raske öelda. Arvestades konflikti ulatust ning sügavust usun, et lahendus on veel mägede taga.
Kuigi Läänemaailm avaldab osapooltele järjest tugevnevat survet, on tegemist siiski aastakümnete pikkuse verevalamise ning pisaratega, mida on raske unustada. Palestiina rahvas tunnetab neile tehtud ülekohut eriti teravalt, kuid probleemid pole kaugeltki veel lahendatud ka Liibanoni ning Süüriaga. Kuigi Iisraeli rahuläbirääkimised mõlema riigiga on olnud märgatavalt edukamad ja mõlema territooriumilt on väed tagasi tõmbunud, ei ole olukord ka neil aladel veel lõplikult rahunenud ja tuha all hõõgub endiselt tuli.
Mis puudutab Iisraeli-Palestiina rahuläbirääkimiste seisu ning tippkohtumise nurjumisse USA-s Camp Davidis, siis seda oli ka oodata. Fakt on see, et antud konflikti ei lahenda järjekordse läänemaailma suurliidri - USA presidendi Bill Clintoni soov saada enne valitsusaja lõppu rinda ihaldatud rahutooja orden. Lahtiseid otsi on veel liialt palju, et ennustada lõplikku tulemust või selle saavutamiseks kuluvat aega. Ajalooliselt lähtudes kuulub kogu praegune Iisrael palestiinlastele , kuna juudid saavutasid oma mõjuvõimu vaid suurriikide sõjakeerises tehtud salalepingute teel, moodustades tollasest Palestiina elanikkonnast vaid 10-15%. Sellest on teadlikud mõlemad osapooled ja seda fakti püüab maksimaalselt ära kasutada ka palestiinlaste liider Yasser Arafat. Juutidel omakorda pole kusagile taganeda, kuna ajaloolist territooriumi, kuhu naasta, praktiliselt polegi. Seega võib antud noateral jalutamine kesta veel kuid kui mitte aastaid.
Üha suureneb ka siseriiklik surve Iisraeli juhile Ehud Barakile, kuna rahuläbirääkimised on tugevalt õõnestanud tema positsiooni ja riigi parlamendis on ohjad enese kätte saanud paremjõud. Pole üldse võimatu, et Barak kaotab enne rahuleppe sõlmimist võimu ning arvestades opositsiooni vastasseisu Jeruusalemma jagamisele ning kompromissidele palestiinlastega, võib Baraki võimult tõukamine rahuläbirääkimised kergelt aastaid kestnud ummikseisu tagasi viia, mis tähendaks aga seda, et Arafati plaan 13. septembril iseseisev Palestiina riik välja kuulutada, võib lükkuda sootuks kaugesse tulevikku.
