Meie rahva enesetunne ja kokkukuuluvus on saanud positiivse tõuke. Ühinedes raskel tunnil valitsust ja politseid toetama on eestlaste rõhuv enamus kinnitanud oma tahet jääda peremeesteks oma kodumaal. See, et politsei telefoninumbri abipolitseinike värbamiseks ummistasid sajad taotlejad, näitab, et oleme valmis oma rahvast ja kodumaad kaitsma, kui vaja.

Maailma ajakirjandus — mitte ainult lääneriikides, vaid isegi kommunistlikus Hiinas -, valgustas vaatamata Vene desinformatsiooni- ja propagandakampaaniale eestlaste seisukohti küllaltki hästi. Paljud välismaa ajalehed avaldasid ka väliseestlaste selgitusi punaarmeelaste kuritegude ja pronkssõduri eemaldamise vajaduse kohta.

Saime teada, kes on meie tõelised sõbrad. Meeltülendavad olid Soome hõimuveljede toetuseavaldused. Saksa sõprusele ja toetusele ei saa loota, nagu kogesime juba Teise maailmasõja päevil, kui nad ei olnud küll nii toored ja verised vaenlased nagu venelased, aga ka kaugeltki mitte Eesti iseseisvuse taastajad. Võime ka järeldada, et NATO aitab neid, kes aitavad ennast ise.

Isegi see on positiivne, et venelasi toetava, vene verd poliitiku Savisaare tõelisest palet on nüüd mõistnud ka paljud lihtsameelsemad eestlased, kes on Keskerakonda toetanud Savisaare sotsialistliku/populistliku parteipoliitika tõttu. Kunagi, kui eestluse teesklemine oli vajalik võimulepürgimiseks, tegi Savisaar seda osavalt. Ilmselt on ta nüüd otsustanud, et aeg venelaste ülemvõimu kehtestamiseks meie kodumaal on kätte jõudmas — enam ei ole tal kasulik eestlast mängida. Jäägu Savisaare toetajateks tulevikus ainult venelased, keda ta esindab. Lootkem, et eestlased suudavad Savisaare kiuste oma kodumaa peremeesteks jääda.

Õppisime ka vigadest, et saaksime olla tõeliselt ette valmistatud, kui peaks tulema paremini organiseeritud, massiivne, relvastatud viienda kolonni rünnak. Peame tublisti parandama Eesti politsei võimeid. Kuigi politsei sai oma esmasest saamatusest lõpuks üle, on tõsiasi siiski see, et politsei ei ole üksi võimeline ära hoidma laiaulatuslikku märatsemist ja rüüstamist, rääkimata tõsisemast riigipöörde katsest.

Kõige suurem viga oli see, et kohe rahutuste alguses ei kutsutud välja kaitseliitu. Kaitseliit on praegu ainuke arvestatav jõud Eestis, kes oleks suutnud rüüstamist, lõhkumist ja põletamist ära hoida, kes suudaks meid kaitsta sise- ja välisvaenlase vastu. Halbu tagajärgi selliste ülestõusude puhul saab vältida ainult otsustava ja jõulise kaitsega. Need umbes sada kaitseliitlast, kes abipolitseinikena tegutsesid, olid muidugi suureks abiks. Loodame, et meie uus kaitseminister harib ennast riigikaitse alal kiiresti ja tõhusalt ning leiab nõunikeks inimesi, kes riigikaitsmisest midagi teavad.

Sündmused näitasid, et on viimane aeg otsustavalt karmistada Eesti seni ülimalt lahket kodakondsus- ja sisserännupoliitikat. Meil ei ole tõesti vaja rohkem Eesti-vaenulikke sisserändajaid ja ebalojaalseid kodanikke. Vanemad mehed, keda nägime mobiiltelefonidega mässajate selja taga ilmselt rahutuste organiseerimiseks juhtnööre saamas ja jagamas ning noori märatsejaid õhutamas ja juhtimas, on arvatavasti Eestis resideeriva idanaabri suurearvulise agentide väe käsilased. Nende suhtes, kel on diplomaatiline immuunsus, peab sätestama persona non grata staatuse ja nad maalt välja saatma. Ajutiselt Eestis viibijaid tuleb kohtulikult karistada ja maalt välja saata. Eesti kodakondsust omavad isikud väärivad kõige raskemat karistust, mida seadus võimaldab ja kodakondsuse tühistamist.

Demograafilise olukorra parandamiseks on vaja kehtestada tõhusad remigratsiooniprogrammid, mis annavad võimaluse vanglas istuvatel võõrrahvusest kurjategijatel Eestist jäädavalt lahkuda, ja kõikidel vähemusrahvuste liikmetel, kes leiavad, et nendele Eestis elamine ei meeldi, oma armsale, kaunile, suurele kodumaale emigreerida. Eriti positiivne oleks, kui suudaksime nende sündmuste tõttu leida võimaluse kehtestada seadused ja programmid, mis kindlustavad Eestile tõhusa kaitse niihästi sise- kui ka välisvaenlaste vastu ning eestlaste püsimise peremeestena oma kodumaal.