IRL ja sotsid on teatanud, et nad jäävad kindlaks oma koalitsioonileppesse välja pakutud (kuid mitte rakendatud) seisukohale mitte saata riigikogu liikmeid riigi äriühingute nõukogudesse. IRL-i peasekretär Margus Tsahkna ongi teatanud, et praeguse kokkulepete venimise on põhjustanud asjaolu, et ühendpartei ei saada nõukogudesse riigikogu liikmeid põhimõtteliselt.

Suurepärane! See on juba peaaegu pool sammu õiges suunas — paljude penikoormate pikkusel teekonnal kauge silmapiiri taga peituva õigusriigi poole. Kurb on muidugi, et tänapäeva Eestis on ikka veel uudisevääriline teade, et kahe erakonna liikmed kavatsevad vähemalt selles suhtes hakata tõsiselt võtma Eesti Vabariigi põhiseadust ja ametivannet, millega nad ei tõotanud ustavaks jääda mitte ainult Eesti Vabariigile, vaid ka selle põhiseaduslikule korrale.

Põhiseaduse paragrahv 63 kehtestab kategoorilise nõude, et riigikogu liige ei tohi tegutseda üheski muus riigiametis, paragrahv 64 ütleb selgesõnaliselt, et riigikogu liikme volitused lõpevad enne tähtaega tema asumisega mõnda teise riigiametisse. Riigikohus on kinnitanud, et riigi äriühingute nõukogudes teenimine on riigiamet. Nii peaks ju IRL-i ja sotside teade olema ülearune. Et nad seda ülearuseks ei pea, tuleneb ilmselt asjaolust, et varemates riigikogudes on ka nende esindajad seadusevastaselt korraga mitut riigiametit pidades end maksumaksjate kulul rikastanud. Praegu jätkavad seda nende koalitsiooni domineeriva jõu, Reformierakonna rahvasaadikud, kes ei olnud ju isegi nõus põhiseaduslikule korrale ustavaks jäämise sätet koalitsioonileppele lisama. Nendega solidaarsest saamahimust lähtudes ei kavatse põhiseaduse rikkumist ja mitme palga sissekasseerimist ilmselt lõpetada ka opositsiooni kuuluvad riigikogu liikmed, kui neile selleks ainult võimalus antakse.

Postimees (24/04/07) leidis, et IRL-i ja sotside otsus „tähendab pretsedenti Eesti senises valitsemiskultuuris”. Kui alles 16 aastat pärast taasiseseisvumist luuakse kahe varem riigikogus esindatud erakonna poolt „pretsedent“ ametivande täitmise ja põhiseaduse järgimise lubamisega, siis ei ole selles kontekstis sobiv kasutada sõna „valitsemiskultuur.“ Õigem oleks rääkida valevannete andmisest, riigikogulaste ahnusest, maksumaksjate riisumisest, võimulolijate moraalsest ja riigiõiguslikust pankrotist.

Õiguskantsler Jõks nentis riigikogule viimati (28/9/06) esitatud ettekande lõpus järjekordselt: “Mitte midagi ei ole tehtud selleks, et riigikogu liikmed ei kuuluks ebaseaduslikult riigi äriühingute nõukogudesse.” Õiguskantsler ei väljendanud ennast juriidiliselt korrektselt — selliste inimeste riigikogu liikme volitused on ju lõppenud. Ta oleks pidanud oma ettekandes ütlema, et riigikogu saalis viibib seadusevastaselt hulk inimesi, kes teesklevad, et nad on riigikogu liikmed, võtavad vastu palka ja hüvitisi mitmest riigiametist ja teevad koguni seadusi.

Tubli siiski, et Jõks riigikogus toimuvast ettekande tegi. See oli peaaegu veerand sammu õiges suunas. Seda kurvem on aga, et ta oma põhiseadusega sätestatud tähtsamat ametikohust ei täitnud ja ei teinud ettepanekut võtta kuritegelikud riigikogulased kriminaalvastutusele. Tal ei ole muidugi võimalik teha selliseid ettepanekuid inimeste kohta, kelle volitused riigikogu liikmena lõppesid, kui nad asusid teise riigiametisse, kuid siiski tegutsevad riigikogus. Küll on tal aga võimalik ja kohustus teha ettepanek võtta vastutusele riigikogu juhatuse liikmed, kes lubavad kõrvalistel inimestel seadusevastaselt riigikogu saalis viibida ja õigustühiseid seadusi teha. Ega neid muidugi kriminaalvastutusele ei võeta, sest selleks on vajalik ka riigikogu enamuse nõusolek ja vaevalt, et riigikogus sellist enamust leiatakse. Aga selle pärast ei ole vaja õiguskantsleril muretseda. Tema muretsegu enda kohuste täitmise pärast.

Ilmselt on õigustühised need seadused, mille tegemisel osalevad inimesed, kes ei ole riigikogu liikmed. See tähendab aga, et Eesti Vabariigil puudub õiguslik alus, sest peaaegu kõik kasutusel olevad seadused on sellised. Neid seadusi oleks ju võimalik kohtus vaidlustada, aga vaevalt, et see Eesti kohtusüsteemis tulemusi annab.

Presidendil on võimalik olukorda otsustavalt parandada. Kui tal jätkuks küllaldaselt riigimehelikkust teatada, et ta ei kinnita ühtegi seadust, mille tegemisel osalevad inimesed, kelle volitused riigikogu liikmena on lõppenud , siis oleks see suur samm edasi õigusriigi suunas.