Ta alustab väitega, et ükski Washingtoni võimudele lähedal seisja ei arvanud, et Ukraina terviklikkus oleks väärt sõja riski Venemaaga. Logani hinnangul pakub see fakt hea võimaluse USA liitlassuhete hindamiseks ning lisaks paneb küsima, milliste Euroopa riikide nimel oleks USA nõus Venemaaga sõda alustama.

See on tähtis küsimus, kuna USAl on formaalsed lepingud paljude riikidega, mis on strateegiliselt vähem tähtsad kui Ukraina. „Kuna keegi Washingtonis ei pooldanud võitlust Ukraina suveräänsuse nimel, siis kas nad tõesti ähvardaksid minna sõtta näiteks Eesti eest, ainult sellepärast, et Eesti on NATO liige?" küsib Logan.

Kui jätta kõrvale liitlassuhted, siis oleks tema hinnangul raske mõista, miks peaks keegi Washingtoni võimueliidist olema nõus sõdima pigem Tallinna kui Kiievi eest, kuivõrd Krimm üksi on Logani hinnangul strateegiliselt tähtsam, kui ükski Balti riikidest. Ehk teisisõnu - kas USA sõdiks Eesti nimel Venemaaga ainult liitlaskohustuste tõttu?

Lõpetuseks leiab Logan, et USAl on oht sattuda konfliktidesse liitlaste pärast, kes pole strateegiliselt nii olulised, et nende pärast oleks mõtet sõda pidada. Iseäranis käib see riikide kohta, kes on NATO liikmelisusest julgustust saanud. Seetõttu võib NATO kaitsega bluffimine viia Ameerika presidendi olukorda, kus tal on vaja vastast ähvardada sõjaga, mis pole USA jaoks oluline ja mida USA pole kavatsenudki.

Cato instituut, mille välispoliitika uuringute direktorina Justin Logan töötab,  on prominentne, konservatiivsete vaadetega ja avaliku halduse uuringutega tegelev instituut Washingtonis. Instituut on traditsiooniliselt toetanud sõjalise jõu kasutamist riikide kaitseks, mida ähvardas Nõukogude Liit või ähvardavad agressiivsed autokraatlikud diktaatorriigid.

Putini relvajõud on iga üldiselt kasutatava mõõduskeemi järgi äärmiselt viletsad. Kahjuks pole Ukraina omad paremad. Võib kindel olla, et kui Vene sõjavägi peaks mõne moodsa, hästi organiseeritud, varustatud ja juhitud armee (näiteks Soome kaitsejõudude) vastu lahingusse astuma, saaks ta haledalt peksa. Sellest saab isegi Putin aru ja kuigi ta tahaks Stalini impeeriumi laiendamise unelmad täide viia, pole Soomel vaja karta.

Eestil aga on. Nagu oht Ukrainale asus ja asub Ukraina riigi piirides, on ka oht Eestile riigi piirides.  Juba aastal 1995 väitis strateegilise julgeolekuanalüütik Warren Christolon oma uurimustele tuginedes, et Eesti julgeoleku kujundamisega pole viie aastaga jõutud kuigi kaugele. „Kui võrrelda Eestit eraettevõttega, siis oleks tulnud juhid töölt vallandada," väitis ta. Ta soovitas Eestil riigikaitsega midagi ette võtta.

Aastal 2006 soovitas tunnustatud julgeolekuanalüütik Edward Luttwak Eestil arendada totaalkaitset, iseseisvat kaitsevõimet ja kopeerida Soome riigikaitse mudelit. Ta selgitas, et NATO kaitseb vaid neid, kes kaitsevad ennast ise.

Aastal 2011 leidis Rootsi kaitseuuringute agentuuri analüütik, et Eesti pole suutnud paarikümne aasta jooksul luua isegi üht lahinguvõimelist brigaadi. Ta leidis ka, et kuna meie NATO liitlastel puudub selleks logistiline võimekus, pole loota, et NATO meid Venemaa sõjalisest rünnakust päästaks.

Antud olukorras tugevdaks meie riigikaitset kõige enam panustamine Kaitseliidule. Kaitseliit on meie kõige tõhusam ja kasulikum kaitsejõud kolmel põhjusel. Esiteks - see koosneb meestest ja naistest, kes on vabatahtlikult nõus Eesti vabaduse eest relvaga võitlema. Üks tubli vabatahtlik on lahingus tõhusam, kui terve kompanii vastumeelselt teenivaid, viletsaid sõdureid.

Teiseks, kuna Kaitseliidu üksused on territoriaalsed, on nad kõige efektiivsemad sõdima Eesti kõige suurema ohu, Eesti territooriumil asuva vaenlase vastu. Kolmandaks, Kaitseliit on palju ökonoomsem kui tegevvägi.

Meie vaenlase lennu ja tankiväega sõdimiseks ei suuda me lennukeid ega tanke osta, küll oleme me aga võimelised varustama oma tegevväelasi ja kaitseliitlasi õlalkantavate tanki- ja õhutõrje rakettidega, mis võivad muuta kõige moodsama Vene tanki või lennuki mõne minutiga kalliks rusuhunnikuks.

Me oleme võimelised käivitama küberrünnaku vaenlase kaitsejõudude ja muude sõjaks vajalike asutuste vastu, mis halvaks meie vaenlase rünnakuvõime.

Kui meil on tahet riiki kaitsta ja kui totaalkaitse kontseptsioon ka tegelikult toimib ning sellest kõigest Putin aru saab, võib see Eesti anastamise talle nii ebameeldivaks teha, et ta ei üritagi leevendada 20. sajandi suurima geopoliitilise katastroofi tagajärgi...