Jüri Toomepuu: Eesti tulevik — kas meie kõikide siht?

 (426)

Jüri Toomepuu: Eesti tulevik — kas meie kõikide siht?
Foto: erakogu

Usun, et rõhuv enamus eestlasi tahab ikka veel laulva revolutsiooni vaimus, et meie põline kodumaa jääks püsima ka tulevikus riigina, kus valitsevad eestlased. Paljude jaoks ei ole aga tolleaegsed lootused täitunud.

Eriti ei olda rahul praeguseks väljakujunenud partokraatiliku võimusüsteemiga. Paljud, kes hääletavad, annavad oma hääle kandidaadile, keda nad peavad kõige vähem halvaks teistest halbadest. Parteide ustavad toetajad piirduvad enamasti nendega, kes partei kaudu oma isiklikke majanduslikke huvisid realiseerivad. Eriti võigas on see saamahimuliste kontingent, kes võimu kaudu korruptiivset kasu lõikab ja on oma lühiajaliste poliitiliste ja majanduslike huvide nimel valmis minetama eesti rahva tuleviku — meie järeltulevate põlvede võimaluse jääda peremeesteks omal kodumaal.

Kahjuks ei ole see osa eestlastest, kes ei soovi ühegi partei kandidaatide poolt poolt hääletada, ikka veel suutnud ühineda arvestatavaks poliitiliseks jõuks. Organiseerunud on aga killustunud väikesteks, ebaefektiivseteks gruppideks, kes raiskavad oma energiat selleks, et vaielda mineviku sündmuste ja muude selliste teemade üle, mis neile oma eesmärkide saavutamiseks vähematki kasu ei too.

Kindlasti peame me minevikku mäletama, sest meie mälestuste varasalv ongi see, mis meid liidab rahvaks. Nendest aga, kes on minevikku kinni naelutatud, ei ole tuleviku tegijaid.

Eesti — vene noorte ja vanade tulevikumaa?

Loe veel

Kui midagi ei muutu, on kiiresti kätte jõudmas aeg, mil eestlased jäävad vähemusse oma kodumaal. Stalini venestamis- ja genotsiidipoliitika ei lõppenud okupatsiooniga, sellele andis hoogu Laari valitsuse seadus teha alalisteks elanikeks ja seega tulevasteks kodanikeks kõik Eestisse asustatud okupandid. Lennart Meri poolt sõlmitud juulilepped põlistasid meie kodumaale lisaks varem Eestis erru läinud vene sõjaväelastele veel 20 000 endist punaarmeelast ja 2 000 julgeoleku agenti, kokku koos perekondadega umbes 100 000 eestivaenulikku elanikku, kellele lisandub Venemaalt ikka veel perekonnaliikmeid.

Venelaste arv on Eestis jõudsalt kasvamas, eestlased aga lahkuvad, et leida paremat elu enam arenenud riikides.

Parim näitaja rahvastiku koosseisu muudatustest on vastsündinute kohta avalikustatud andmed, kus domineerivad juba mitmendat aastat vene nimed. Kui seda kiiret venestamisprotsessi ei suudeta pöörata, ootab eestlasi sama saatus, mis on osaks saanud kõikidele teistele soome-ugri hõimudele, kes on jäänud venelaste tallata.

Eestisisene sõjaline ja poliitiline oht

Endistest okupantidest ja nende samas vaimus üleskasvatatud järglastest koosnev viies kolonn on arvuliselt mitu korda suurem kui kogu meie kaitsevägi, mille ajateenijatest umbes kolmandik on samuti venelased. Kui meie põlisvaenlane peaks jälle ründama, võib arvata, et paljud nendest kasutavad oma relvi ründaja toetuseks. Seda probleemi tunnistas ka kaitseväe ülem kindral Laaneots, väites 2007. aastal kõnes reservohvitseridele: “Aprillisündmuste ajal ei olnud sugugi mitte kõik mitte-eestlastest ajateenijad ühemõtteliselt Eesti riigiga ühte meelt.”

Praeguse põhiseaduse alusel kehtivad ikka veel paljud okupantide seadused ja seetõttu ongi okupatsiooniaegsed kurjategijad karistusest pääsenud. Paljud nendest ja kommunistlikust mõtlemisviisist läbiimbunud „endistest“ on võimul või juurutamas oma mõtteviisi meie õigus-, haridus- haldus- ja majandusssüsteemidesse. Riigivõim on koondunud parteide juhtidele ja rahastajatele, kes ka valimisnimekirjade järjestuse määravad. Rahval on küllaldaselt õigust pidada neid ja paljusid nende käendusel valituks osutunuid korrumpeerunud sulideks.

Põhiseaduse eirajad hävitavad õigusriiki

Võimuparteide tava määrata Riigikogusse pääsenud parteisulaseid riigi aktsiaseltside nõukogude liikmeteks on hävitanud Eesti Vabariigi õigusliku aluse. Põhiseadus kehtestab ju kategoorilise nõude, et Riigikogu liige ei tohi olla üheski muus riigiametis ja ütleb selgesõnaliselt, et astudes teise riigiametisse ta Riigikogu liikme volitused lõppevad.

Kummalise argumendi, et riigi aktsiaseltsides teenimine ei olegi riigi amet, lükkas Riigikohus ümber juba 1992. aastal, kui ma Riigikogus selle probleemi esmaselt tõstatasin. Enamus pärast taasiseseivumist tehtud seadustest on ilmselt õigustühised, sest need on tehtud Riigikogu saalis seadusevastaselt viibivate inimeste kaasabil, kes põhiseadust eirates teesklevad, et nad on Riigikogu liikmed.

Kuidas edasi?

Minevikku me muuta ei saa. Peame aga looma tuleviku, mis tõeliselt tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, nagu praeguse põhiseaduse preambula vaid ütleb. Selleks on vaja ausaid ja andekaid rahvuslasi, kes oskavad olukorda oma rahvuskaaslastele selgitada ja aja jooksul eesti rahva enamuse poolehoiu võita.

Võim rahvale! Helgema tuleviku jaoks on meil kindlasti vaja muuta põhiseadus ja valimisseadus, et rahvas saaks tõeliselt kõrgeima võimu kandjaks, nagu praegune põhiseadus vaid lubab — et rahvas saaks ise endale presidendi valida, et Nõmmel Jaanile antud hääl ei kanduks Lasnamäel partei nimekirja alusel Ivanile.

Ei ole ilmselt realistlikku võimalust, et saaksime muuta praegust põhiseadust selle enda sätete alusel. Samuti ei ole lootust, et partokraatlikult valitud Riigikogu liikmete enamus muudaks valimisseadust, mis nad võimule tõi.

Ainult massiline rahvaliikumine, sarnaselt kunagistele kodanike komiteedele, eesmärgiga nõuda ja rahvahääletusele panna uus põhiseadus ja sellega kaasnev isikuvalimisele põhinev valimisseadus, annaks võimaluse tulevikku muuta. Põhiseaduse muutmiseks kehtiva põhiseaduse sätete alusel ei ole meil ühtegi pretsedenti. Küll aga on meil kaks pretsedenti uue põhiseaduse vastuvõtmiseks rahvahääletusega — kunagine Vabadussõjalaste suure häälteenamuse saavutanud demokraatlik/presidentaalne põhiseadus ja praegune vilets, vigane, ebademokraatlik, „endisi“ soosiv põhiseadus, mis andis valimisõiguse kohalikel valimistel võõrriigi kodanikele ja jättis kehtima okupantide seadused. Vabadussõjalaste põhiseaduse eelnõu, ajakohaste muudatustega, olekski sobiv uuele põhiseadusele aluseks võtta.

Kas soovunelm või saavutatav eesmärk?

Kui Vabadussõja algpäevil leidus 450 meest, kes läksid Narva all vastu rohkem kui kümme korda suuremale punaarmeelaste väele, et Eesti Vabariik luua, siis näis nende eesmärk paljudele kindlasti olevat soovunelm. Aga nad astusid vastu, nende read täiendusid teiste vaprade võitlejatega ja täitus aastasadu põlvest põlve kantud soov saada jälle peremeesteks oma kodu põldudel, randadel ja aasadel.

Praegusele täbarale olukorrale vaatamata ollakse seda ikka veel nõus taluma, küllap vist seetõttu, et rahvas võrdleb tänapäeva veelgi halvema okupatsiooniajaga. Hiiliv tuimastumine võib aga lõppeda igavese unega.

Kus on elu, on ka lootust

Lootust annab tõsiasi, et kuigi paljud võimule tõusnud parteipoliitikud ei näi hoolivat eestluse säilimisest, soovib seda kahtlemata eestlaste enamus. Sellest saavad aru ka mammona- ja võimuahned poliitikud, sestap nad teesklevadki vahetevahel eestlust ja isamaa-armastust, eriti enne valimisi. Tõhusa rahvuspoliitika programmi kehtestamise eelduseks on aga ausate rahvuslaste võimule pääsemine. Tahaks loota, et kerkib esile karismaatilisi, teovõimelisi juhte, kes suudavad senini killustatud rahvuslikud jõud ühendada ja kaasa tõmmata kõik eestlased, kes tunnevad muret Eesti ja eestluse tuleviku pärast.

Ka meie suuremates parteides on neid, kes soovivad, et nende lapsed ja järeltulevad põlved saaksid elada riigis, kus valitsevad eestlased. Mõned võivad leiduda isegi Keskerakonnast, kuigi nende Eesti nimega juhis voolab vene veri, nagu võib järeldada andmetest Enno Tammeri hästi dokumenteeritud raamatus „Mälu võim,“ ja valitseb vene imperialistlik meel, nagu võib järeldada ta tegudest, mis peegeldavad ta varasemaid võitlussihte. Ma tsiteerin: “Kommunistid on selles võitluses eelisseisundis, olles relvastatud marksismi-leninismi õpetusega, näevad nad kõigist sügavamini ja õigemini maailmas toimuvate protsesside olemust ja perspektiivi ning teevad sellest õigeid järeldusi võitluseks…“ (Edgar Savisaar, Eesti Kommunist, 2/1983).

Poliitikud kes soovivad, et eestlased jääksid peremeesteks oma kodumaal, peavad hakkama aru saama, et kui nad ise selle soovi täitumiseks midagi ei tee, siis sooviks see pelgalt jääbki.

Lootust annab meie tõusev sugu. Meeltülendav oli noorte õpilaste poolt eelmisel aastal suurepäraselt organiseeritud küüditatute mälestamine Tallinna raekoja platsil massilise küünalde süütamisega. Kaitseliidu malevatesse on ühinenud vabatahtlikult palju eestlasi, kes on valmis Eesti ja eestluse säilimise nimel relvaga võitlema.

Kui rahvuslikult meelestatud eestlased suudaksid tuleviku nimel ühineda, siis oleks võimalik läbi viia rahvahääletus uue demokraatliku põhiseaduse ja valimisseaduse kehtestamiseks. Siis oleks võimalik tühistada kehtivad okupantide seadused, tagada valimisõigus ainult Eesti kodanikele ja kehtestada tõhus remigratsiooniprogramm abiks Putini ukaasile, mis kutsus üles oma rahvuskaaslasi Venemaale naasma.

Siis saaks rahvas endale ise presidendi valida ja kasutada raha, mis praegu kulub võimulolijate rikastumiseks, näiteks pensionäridele elamisväärse elu tagamiseks, tervishoiu ja hariduse parandamiseks ja paljuks muuks, mida on vaja meie kodumaa arenemiseks riigiks, kus on meeldiv elada ja mis tõeliselt tagaks eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade.

Eesti tulevik on meie kõikide siht. Nii laulsid meie vabadusvõitlejad, kes läksid meie kodumaad kaitsma Stalini röövlivägede vastu. Selle eest tuli surra või võita. Meil on veel võimalik võidelda oma kodumaa tuleviku eest poliitilisel tandril. Kuigi kaotus ei tooks surma tänastele võitlejatele, hävitaks see riigi, kus valitsevad eestlased ja lisaks aja jooksul paljude kadunud rahvaste hulka ka eestlased. Selle võitluse me peame võitma!

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare