Jüri Toomepuu: Eesti riigikaitsetuse põhiprobleem

 (116)
Jüri Toomepuu: Eesti riigikaitsetuse põhiprobleem
Postimees/Scanpix

Vahetevahel saame autoriteetsetest allikatest teada, et Eestil puudub arvestatav riigikaitse. Juba viis aastat tagasi, kui tunnustatud Ameerika julgeolekuanalüütik Edward N. Luttwak käis meile tutvustamas oma raamatut „Strateegia: sõja ja rahu loogika,“ soovitas ta Eestil riigikaitsega midagi ette võtta.

Ta soovitas meil kopeerida Soome riigikaitsemudelit ja selgitas, mis vahe on NATO teoreetilisel ja praktilisel kaitsekilbil. Argument oli see, et NATO kaitseb vaid neid, kes end ise kaitsta suudavad.

Meie kaitseväe ülem kindral Laaneots tunnistas aasta hiljem reservohvitseride sümpoosionil, et sõjaohu korral saame me kohe rakendada vaid Scoutspataljoni, mille koosseisus on pidevalt kohal vaid paarsada meest.

Hiljutise ja seekord põhjaliku analüüsi meie riigikaitsetusest tegi sellel aastal Rootsi kaitseuuringute agentuur. Erukindralmajor Karlis Neretnieksi, kes oli Balti riikidele pühendatud analüüsi peamine autor, leidis, et kuigi meil on palju kindraleid ja kolonele, napib lahinguvalmis sõdureid. Ta leidis, et igal Balti riigil on rünnaku tõrjumiseks ainult üks jalaväebrigaad, seegi mitte lahinguvalmis. Ta leidis ka, et meie NATO Euroopa liitlastel puudub logistiline võimekus Läänemere piirkonnas suurejooneliste operatsioonide korraldamiseks. Analüüs järeldas, et Balti riigid ei suuda Venemaa sõjalisele rünnakule või sõjalisele survele pikalt vastu panna ja pole ka mõtet loota sellele, et NATO meid päästaks.

Rootsi kaitseuuringute agentuuri analüüsiga nõustus ka meie Rahvusvahelise Kaitseuuringute Keskuse teadur ja kaitseministeeriumi endine asekantsler Martin Hurt, kes oma kommentaaris Delfile tunnistas, et analüüs on objektiivne. Hiljem Delfis avaldatud artiklis (6. mai 2011, pealkirjaga “Masinavärk, mis toodab paljaid mehi”) avaldas ta arvamust, et meil endil on avalikku debatti riigikaitsest vähe, sest meie poliitikutel, ametnikel ja sõjaväelastel on mugavam, kui nad ei pea avalikkuse ees oma seisukohti argumenteerima. Riigisaladuste pitser pakkuvat selleks häid võimalusi. Ta küsib ka, miks 20 aastat peale taasiseseivumist räägitakse ikka veel suurest väest, mida pole olemas ja mis kunagi ei teki. Seniks, kui sellest räägitakse, soovitab ta mõelda vaatepildist, kuidas 40 000 meest, kellest üle poole jooksevad Sinimägedesse palja tilliga, kummaski käes 1950ndatest aastatest päriv USA vintpüss.

Viimane lause on ilmselt lisatud selleks, et värvikas sõnapruuk artikli vastu suuremat huvi ärataks. Kui mu isa läks 16aastasena vabatahtlikult Vabadussõtta, andis ema talle koos oma õnnistusega kaasa ka vajaliku riidekraami ja esialgse toidumoona. Meie vabadussõjalased suutsid kangelaslikult kaitsta meie noort vabariiki, kuigi paljudel oli mundriks ainult valge käepael ja relvastuseks vaenlaselt võetu.

Tähtsaim riigikaitseressurss on inimene

Tahaks analüüsida meie riigikaitsetuse põhilist probleemi, mis on kestnud kõikide meie kaitsejõudude ja riigikaitse juhtide vahikorra ajal. See on nende suutmatus aru saada, et kõige tähtsam tegur lahinguväljal on sõdur, et kõige tähtsam riigikaitseressurss on inimressurss. Kui mõned ongi sellest aru saanud, pole nad tahtnud või suutnud meie kaitseväge nii mehitada, et meie kaitseväelaste teenistus tagaks meile arvestatava riigikaitse.

Tõhusa riigikaitse jaoks on vaja nii häid sõdureid kui ka häid relvi ja muud varustust, aga pelgalt kallimate sõjamasinate hankimine ei lahenda meie riigikaitsetuse probleemi. Relvade tõhusus oleneb sellest, kuidas neid kasutatakse. USA Abramsi tank võib olla võimas ja efektiivne sõjamasin, aga ta efekt lahingutandril võib võrduda ka sama suure kaljurahnuga — oleneb täiesti sellest, kuidas sõdurid seda hooldavad ja kasutavad. Eesti Mereväe lipulaev “Admiral Pitka” võib olla efektiivne sõjalaev, aga ta võib olla ka kai ääres roostetav rauahunnik, nagu ta praegu kahjuks on.

Loe veel

Eesti merevägi ongi kõige markantsem ja õudsem näide meie riigikaitsetuse põhiprobleemist. On raske ette kujutada midagi häbiväärsemat kui seda, mis juhtus meie mereväes aastal 1998, kui Eesti Vabariigi merevägi uputas sadamakai ääres laeva Marduse. Veelgi häbiväärsem on siiski ehk ametlik vale, millega aeti kogu süü tuule kaela. Seda, et tuul valib välja mereväe laevu sadamakai ääres uputamiseks, saavad uskuda ainult äärmiselt naiivsed. Kurb tõde on, et vägiteoga sai hakkama mereväelane, kes pani veepumbad valetpidi tööle. Tõenäoliselt oli ta seda tehes purupurjus, kaine peaga sellist asja korda saata oleks üsna ebatõenäoline.

Mereväe au ja uhkus, mõned aastad tagasi kallilt hangitud lipulaev Admiral Pitka, roostetab juba kolmandat aastat kai ääres, teatas hiljuti mereväe teabeohvitser. Laeva uuesti merekõlblikuks tegemiseks ja meeskonna uuesti väljaõpetamiseks pidavat kuluma vähemalt kaks aastat, lisas ta.

Viimasel ajal on nii palju mereväelasi teenistusest lahkunud, et merevägi ei saa isegi kõiki neid laevu, mis veel kasutamiskõlblikud on, samaaegselt merele. Mereväe ametlik seletus on, et madalate palkade tõttu on välisriikide turvafirmadel meie mereväelasi kerge värvata. Tõeline põhjus on üldine olukord mereväes, mis on aastate jooksul tekkinud juhtkonna ebakompetentsusest, moraalilagedusest ja ebaaususest. Kuigi kõik ohvitserid peaksid omama kõrghariduse, ajakirjanduses avaldatud andmete põhjal kahel kolmandikul meie Mereväe ohvitseridest seda pole. Arvestatava riigikaitsega riikides leidub kõrghariduseta ohvitsere ainult erandjuhtumitel.

Merevägi, riigikaitse must auk

Veelgi halvem on olukord paljude mereväe ohvitseride moraalsuse, kõlbelisuse ja aususega. Mõned aastad tagasi pidas üks mereväe ohvitser sobivaks, kui ta järjekordselt purjus peaga hommikul tööle tuli, püksid alla tõmmata, põrandale hunniku teha ja käsutada ajateenija seda koristama. Mitte ainult ei ole see väärastunud „ohvitser” ikka veel teenistuses, vaid talle on antud teenetemärke ning ametikõrgendust.

Kui meie Saksamaale lähetatud mereväeatašee autoroolis purjus peaga tabati, ei suvatsenud meie kaitseväe juhtkond teda isegi tagasi kutsuda. Ei võetud isegi vaevaks juhtunut kommenteerida. Kaitseväe kõrgemal juhtkonnal on midagi väga viga, kui nad selliseid sigadusi taluvad. Olen kuulnud häid, aga ka kahjuks äärmiselt kurbi lugusid meie ohvitseridest, kes on saadetud kursustele välisriikidesse. Need, kes ei suuda täita välisriikide treeningnõudeid ja käituda väärikalt, teevad häbi meie riigile ja rahvale.

Riigihangete seaduse rikkumine on meie kaitseväes süstemaatiline, leidis eelmise aasta kaitseministeeriumi siseaudit. Võib arvata, et kui seaduserikkumisi avastati rohkem kui kahel kolmandikul tehingutest, siis olid ka ülejäänud seadusevastased — vaevalt, et kõik seaduste rikkujad vahele jäid. Seaduste rikkumise ja pististe üleandmise juurde tavaliselt tunnistajaid ei kutsuta.

Korruptsioon ja pististe nõudmine näib olevat eriti levinud… taas mereväes. Audit avastas kümme juhtu, kus mereväe korrumpeerunud ohvitserid olid tellinud laevade remontimise teenuseid, kuid jätnud teenusepakkujaga kirjaliku leppe sõlmimata.

Eesti Päevaleht (20.07.2011) kirjeldas kaitseväe süstemaatilisi seaduserikkumisi artiklis pealkirjaga “Eesti merevägi jätkas ebaseaduslikke tegusid enda korruptsiooniasjas süüdi mõistetutega.” Mereväe korrumpeerunud ohvitserid on nii jultunud, et nad jätkasid ebaseaduslikult toodete ja teenuste ostmist isegi nendelt ettevõtjatelt, mis olid kohtus just nendele altkäemaksu maksmise eest kriminaalkaristuse saanud. Korruptantidel Eestis palju karta polegi. Ettevõtete juhtidele Vassili Mitrevile, Aleksei Morzovile ja Nikolai Tšenokovile, kes pakkusid kopsakate tellimiste eest kopsakaid pistiseid, määrati tingimisi karistus.

Näib, et punaarmee ja punalaevastiku veteranid ja nende “kultuur” ei ole Eesti Vabariigi kaitsejõududest pärast kahtekümmet aastat iseseisvust ikka veel kuskile kadunud.

Kaitseväe määrustik nõuab kaitseväelastelt teenistuses püsimiseks ja ülenduste saamiseks üldfüüsilise testi sooritamist. Olen ise palju aastaid neid teste neli korda aastas sooritanud ja olen veendunud, et mitmed mereväe “ohvitserid”, kelle rasvunud kehavorme olen oma silmaga näinud, said omale rahuldava tagajärje kirja ainult võltsimisega.

Samas ei ole merevägi pole pelgalt tühi koht meie riigikaitses, see on must auk, mis neelab meie niigi nappe ressursse. Mereväe ülalpidamiseks ei tohiks kulutada ühtegi penni enne, kui on lahendatud meie riigikaitsetuse põhiprobleem ja mereväe juhtkond on asendatud ohvitseridega, kes seda tiitlit väärivad. Kulukas kaitsevägi peaks eksisteerima riigi ja rahva kaitseks, mitte selleks, et pakkuda maksumaksjate kulul hästitasuvaid töökohti ebakompetentsetele, ebaausatele inimestele, kes ennast ohvitseriks tituleerivad.

Maavägi teel paremusele

Maaväe ohvitseridega, eriti noorematega, on olukord palju parem. Sõdurite kvaliteet on viimaste aastate jooksul paranenud.

Lootustäratav on ka see, et endine kaitseminister Aaviksoo hakkas panustama üha enam Kaitseliidule. Nagu minagi olen üritanud paljude aastate jooksul selgitada, on Kaitseliit, vaatamata kõigile oma puudustele, meie ainukene arvestatav kaitsejõud. Kaitseliit oli formeeritud ja treenitud totaalkaitseks ammu enne, kui see termin kasutusele võeti. See oligi põhjus, miks Stalin Eesti anastamise käigus nõudis ennekõike Kaitseliidu laialisaatmist. Tänapäeva Kaitseliiduga on meil vähemalt osaliselt rakendatud totaalkaitsesüsteem.

Kaitseliit on meie kõige efektiivsem ja kasulikum kaitsejõud esiteks seetõttu, et see koosneb vabatahtlikest, kes on kaitseliitu astudes näidanud oma tahet Eesti vabaduse eest relvaga võidelda. Üks tubli vabatahtlik võib olla lahinguväljal tõhusam kui terve kompanii vastumeelselt teenivaid viletsaid sõdureid. Teiseks, kuna allüksused on territoriaalsed, on Kaitseliit kõige sobivam võitlema kõige tõenäolisema ohu, viienda kolonni vastu, mis paikneb Eesti territooriumil.

Mulle on mitme maleva juhid kinnitanud, et nad võtavad tõsiselt põhiseaduse 54. paragrahvi, mis ütleb, et kui muid vahendeid ei leidu, on igal Eesti kodanikul õigus osutada põhiseadusliku korra vägivaldsele muutmisele omaalgatuslikku vastupanu. Nad kavatsevad võitlust jätkata ka siis, kui Toompea võimukandjate võitlustahe on raugenud, või nood on koheselt, Pätsi ja Laidoneri eeskujul, kollaboratsiooni tee valima. Võiks veel lisada, et Kaitseliidu üksused on küberrünnaku puhul vähem haavatavad, sest arvutivõrgud ei ole neile vaenlase vastu võitlemiseks olulised.

Aaviksood tuleb ka tunnustada selle eest, et ta küberkaitse üksuste loomist tõsiselt võttis ja on koostöös NATO liitlastega sellel alal häid edusamme saavutanud. Mulle teeb erilist rõõmu, et minu mitmeid aastaid tagasi väljapakutud soovitus, luua Kaitseliidu küberkaitse üksus, on ellu viidud.

Kõrgem töötus — paremad sõdurid

Meie sõdurite kvaliteet on paranenud, aga kahjuks mitte seetõttu, et kaitseväe juhid on lõpuks ometi alustanud teenistuseks sobivate teenistuskohuslaste teenistusse võtmist selleks vajalike kvalifikatsioonitestide alusel. Põhjus on proosalisem — praeguses täbaras majanduslikus olukorras on paljud andekamad noored, kes varem endise kaitseministri Jüri Luige eeskujul kaitseväeteenistusest suure kaarega mööda hiilisid, leidnud, et parem on oma teenistuskohust täitma minna, kui tühja kõhuga tööd otsida.

Paljud uurimistööd on kinnitanud, et kõige tähtsam kaitsevägede mehitamise tegur on erasektori tööhõive. Mõned aastad tagasi, kui USA majandus oli kõrgpunktis ja töötuid oli nelja protsendi ümber, oli USA sõjaväe värbamine nii raske, et armee mehitamiseks oli vaja lasta testidega tuvastatud kvaliteedilatt väga madalale — hakata sõjaväkke võtma varem pisikuritegudes karistatuid ja isegi 45aastaseid. Ei aidanud isegi teenistushüvitiseks pakutav 50 000 dollari suurune kooliraha ja teenistuse pikendamiseks paljudele pakutav ligi 40 000-dollariline boonus.

Nüüd, kus USA töötute arv on üheksa protsendi lähedane, on kvalifikatsiooninõuded jälle tõstetud tavalisele tasemele ja boonuseid on drastiliselt kärbitud. Värbamisega pole probleeme, kuigi sõjaväelased võivad päris kindlad olla, et nad peavad teenima ka Iraagi või Afganistani sõjatandril.

Kui Eesti majandus oli tõusuteel, ei olnud see üldiselt väheste võimete ja madala haridustasemega kutsealuste vähemus, kes suvatses oma teenistuskohust täita, kaugeltki võimeline Eestit kaitsma. Nad täitsid küll treeninguüksuste ridu ja andsid kaadrisõjaväelastele tööd, kuid tänapäeval on vaja moodsate relvadega riigikaitsjateks hoopis teist laadi sõdureid. Kaitseväelaste kvalifikatsiooniteste, mis on põhilised kaitsejõudude mehitamise tööriistad kõikides arenenud riikides, pole Eestis aga isegi mitte valmistama hakatud.

Vajame riigikaitse struktuuride kapitaalremonti!

Eesti riigikaitsetuse põhiprobleemi ei ole võimalik lahendada senises tempos ja sama juhtkonnaga. Vajame drastilisi muutusi. Soovitan järgnevat:

1) Eelkõige on vaja oluliselt parandada teenistusse võetute kvaliteeti. Selleks on vaja valmistada ja kasutusele võtta sellised testid, mis on kasutusel kõikides arenenud riikides. Kõige lihtsam oleks võtta malli paljude aastate jooksul paljude teadlaste poolt viimistletud USA kaitsejõudude testidelt (Armed Services Vocational Aptitude Battery). Sealt saaks eesti keelde tõlkida kõik peale keeletestide osa. Viimased tuleb ise koostada. Seni, kuni need on valmistamisel, tuleb kasutada olemasolevaid koolide sisseastumise teste kutsealuste pingerea koostamiseks. Nende alusel tuleb võtta teenistusse peamiselt kutsealuseid, kes ületavad 50 protsendi lävendi. Lõpetada tuleb nende teenistusse võtmine, kellel puudub keskharidus või kes ei oska eesti keelt. Samuti tuleb välja praakida kõik need, kelle puhul on põhjust kahelda lojaalsuses. On parem leppida kaitsejõududega, mis on väiksemaarvulised, kuid kompromissitult kvaliteetsed ja efektiivsed. Kui majandus on paranenud, peab hakkama rakendama olemasolevaid õigusakte ja looma vajaduse korral uusi, et teha äärmiselt raskeks ja karmilt karistatavaks teenistuskohusest kõrvalehiilimine ning dokumentide võltsimine. Nendele, kes on edukalt läbinud kaitseväeteenistuse, tuleb leida sobivaid hüvitisi: näiteks kõrgkooli õppelaenu täielik või osaline kustutamine ja eelised riigiteenistusse astumisel.

2) Jätkata ja kiirendada panustamist Kaitseliitu. Ei ole realistlik arvata, et suudaksime luua Kaitseliidu, mis on võrreldav enneokupatsiooniaegsega, kuhu koos eriorganisatsioonidega kuulus peagu 100 000 liiget. Võimaluste piirides on aga kahekordistada praegune umbes 20 000ne liikmeskond, seda muidugi liikmetega, kelle lojaalsuses ja võitlustahtes meie ainukese vaenlase vastu pole kahtlust. Eriti tõhusad on üksused, mis on koostatud meie akadeemilistest noortest. Seda vaimu, mis valitses meie akadeemilistes organisatsioonides Vabadussõja päevil, kui näiteks kogu Korp! Sakala liikmeskond läks sõtta eranditult, on veel külluses. Laulusõnu “Eestimaa su mehemeel pole mitte surnud veel” võtavad paljud meie akadeemilised noored tõsiselt. Akadeemiliste organisatsioonide liikmeskonna alusel moodustatud üksused on sobivad kaitsejõudude juhtkonna arengulavad.

3) On vaja teha suurpuhastus kaitsejõudude juhtkonnas. Riigi õigusorganid võiksid teha ületunde, et koguda tõendeid seadusterikkumistest ja korruptsioonist, mis on kaitseväes eelmise aasta auditi sõnul süstemaatiline ja saata need, kes vahele jäävad, vangi. Neid, keda ei ole võimalik vahele võtta, või neid, kes ei rikugi seadusi (kui selliseid leidub) peaks üritama võimalikult kiiresti erru saata. Õnneks on meil palju tublisid ja ausaid noorema põlvkonna ohvitsere, kes saavad päris kindlasti paremini hakkama kaitsejõude juhtimisega kui endised ja praegused.

4) Absoluutne vajadus on asendada Mart Laar ja ta semud ausate inimestega, kes on riigikaitse asjatundjad. Kui Laar jätkab kaitseministrina, siis võime kahtlemata arvestada mahukate, salastatud relvahangetega, mis meie riigikaitsele tulu ei too, aga annavad võimaluse Laaril ja ta sõpradel palju rikkamatena ametist lahkuda, kui oli võimalik tulusa Iisraeli relvatehingu järel. Ei ole kahtlust, et Delfi juhtkiri pealkirjaga „Mart Laari “parim enne” lõplikult möödas“ (21. juuli 2011) on asjakohane.

5) Lõpetuseks tasuks veel korrata riigikaitseeksperdi Edward Luttwaki viis aastat tagasi antud soovitust: “Eesti peaks midagi ette võtma oma riigi kaitseks.” Täiendaks ta soovitust sõnadega “midagi, mis meie kodumaale arvestatava riigikaitse loob.”

Kas ma arvan, et see juhtub? Muidugi mitte. Nii naiivne ma ei ole, et arvan, või isegi loodan, et meil väljakujunenud valitsussüsteem võimaldab hädavajalikku riigikaitse kapitaalremonti läbi viia. Loodan vähemalt, et kui tulevased ajaloolased või antropoloogid uurivad põhjuseid, miks riigid ja rahvad on hävinud, leiavad nad, et isegi nondes riikides, kus olukord oli lootusetuks muutunud, leidus veel inimesi, kes ei olnud nõus püssi põõsasse viskama.

Autor töötas pikemat aega USA armee süsteemianalüütikuna ja värbamiskomando uurimistööde osakonna ülemana. Ta on teinud ja juhendanud mitmeid teaduslikke uurimistöid ja artikleid riigikaitse ja sõdurite kvalifikatsioonide ja kaitsejõudude tõhususe vahekorra teemadel. Sõjaväes teenides saavutas ka tuumarelvade kasutamise ohvitseri, langevarjuri, nn erivägede (“roheliste barettide”) lahingu- ja staabiohvitseri ning Rangeri kvalifikatsioonid. Lahinguteenistuste eest on talle omistatud kaks lahingujalaväelase tunnusmärki ja kangelaslikkuse eest lahingutes on teda autasustatud USA Erakordsete Teenete Ristiga, Hõbetähe ordeniga, 15. Lennu Medali ja Vietnami Palmilehega Galantsuse Ristiga.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare