Jüri Saar VIKi riigireformiplaanist: kõige suurem mure riigi tasemel näib olevat leida rakendust asjatundmatutele poliitikutele

 (180)

Jüri Saar VIKi riigireformiplaanist: kõige suurem mure riigi tasemel näib olevat leida rakendust asjatundmatutele poliitikutele
Foto: Rene Suurkaev

Möödunud aastal aktiveerunud kodanikkond esitab Eesti valitsejatele ja poliitilisele kultuurile varasemast oluliselt kõrgemaid nõudmisi.

Siinsetesse inimestesse tuleb suhtuda kui mõtlemis- ja otsustamisvõimelistesse subjektidesse, mitte nagu tölbi massi hulka kuulujatesse, kelle rolliks on „lõuad pidada ja edasi teenida“. Inimesi ei rahulda enam deklaratiivne jutt „kartulikoorte söömisest“ ja „Eesti asjast“, mille nimel tuleb tuua lõpmatult ohvreid.

Meie inimesed pole kunagi tahtnud „pudrumägesid ja piimajõgesid ega juua sularasva sooja ahju peal“, kuid varasem edasiminek on asendunud paigaltammumisega, millest pole ka taandareng enam kaugel. Kui auklike ja pimendatud linnatänavate kohta öeldakse, et ärge lootkegi paremat, tekkib vimm sellise olukorra eest vastutajate vastu. Kui elektriarved ja muud elamise kulud ületavad taluvuse piiri, hääletatakse jalgadega ja minnakse ära mujale. Kui valede juhtimisotsuste eest keegi reaalselt ei vastuta, võtab maad lootusetus. Kui avalikku võimu otseselt puudutavate ametikohtade täitmine toimub pimedate skeemide kaudu, süveneb võõrandumine valitsejate ja valitsetavate vahel.

Meie riik vajab mitte nokitsemist pisiasjade kallal, vaid radikaalset riigireformi, mille tulemusel saaks siinne parlamentarism üle lastehaigusest, mis ähvardab muutuda krooniliseks. Mis on haiguse peamised sümptomid? Puuduvad sellised poliitilise eliidi taastootmise mehhanismid, mis lubaksid parimal viisil realiseerida Eesti potentsiaali. Tuleb leida üles võimekamad. Teiseks on võim koondunud kitsa partokraatia kätte, mis käsutab parteiaparaadi kaudu nii erakondade liikmeskonda kui ühiskonda laiemalt. Tuleb tugevdada vaba kodanikkonda, kes poleks ülaltpoolt lükatav-tõugatav. Kolmandaks puuduvad ühendavad, väärikad sihid arenguks, need on asendatud õõnsate ja õigeid asju naeruvääristavate PR sloganitega – vaja on sõnastada kõiki siinseid inimesi ühendav idee kui tegevusraamistik.

Loe veel

Seotud lood:

Toon välja viis riigielu valdkonda, millele riigi heaperemehelikul valitsemisel tuleks keskenduda.

1. Eesti riik on pideva tsentraliseerimise käigus muutunud üha enam ülaltpoolt käsutajaks ja jagajaks, jagamisriigi asemel peab tulema loovriik. Lõpmatu saamahimu ja ebakompetentsuse varjamiseks püütakse üha enam ressursse ja otsustamispädevust tsentraliseerida. Ellujäämise küsimus on viidud riigi tasandilt kohalike omavalitsuste tasandile.. Praeguse võimuvertikaali loomise käigus kardavad tippotsustajad paaniliselt isetoimivaid allstruktuure. Kui protestantliku arusaama järgi tuleb näljasele anda õng, siis praegu tegeleb tsentraalne võimuaparaat sisuliselt sellega, et kui leitakse kellelgi õng olevat, siis see kas konfiskeeritakse, murtakse pooleks või õnge kasutamist „reguleeritakse“ nii, et selle tõhusus väheneb.

2. Erakondadele toetuv kogu Eestit läbiv võimuvertikaal ja sellega kaasnev sundparteistamine tuleb lammutada. Kiireid tulemusi andev suur samm oleks keelata kohalike omavalitsuste volikogude valimistel erakondade osalemine, osaleda saaksid ainult valimisliidud ja üksikisikud. Parteid saaksid osaleda kohalikel valimistel ja valitsemisel ainult valimisliitude kaudu, võrdsetel alustel üksikisikute ja muude valimisliitudega. Riiki läbivad parteilised hierarhiad peavad kaduma ja selleks oleks kõige efektiivsem nende funktsioone ja volitusi järsult kärpida. Tulemuseks oleks Eesti kiire poliitiline detsentraliseerimine.

3. Riigi täitevvõim on üha enam politiseerunud ja kõige suurem mure riigi tasemel näib olevat leida rakendust asjatundmatutele erialaste oskusteta poliitikutele. Ekspertide roll otsuste kujunemisel ja tegemisel üha väheneb. Samasuunaline protsess toimub juba mõnda aega Venemaal, mis ei tohiks olla meile mudelriik. Ministeeriumid tuleb teha poliitikavabaks ja viia sisse haridustsensused, reaalne meritokraatlik valitsemismudel. Riigiinstitutsioone ja riigielu valdkondi juhtigu eksperdid..

4. Ministeeriumid ja sinna koondunud riigiressurss on kui parteide legitiimne sõjasaak, mida käsutatakse ja kasutatakse enda huvides, seda paraku riigi institutsioonide tugevuse arvel. Ehe näide on politsei- ja piirivalveameti reformimine ja praegused probleemid tippjuhi leidmisel.Teine poliitikutele tegevuse leidmise koht ning samal ajal võimalus osaleda reaalsete ressursside jagamisel, on riigiettevõtete ja -asutuste nõukogud. Riigiettevõtete allakäik on järjepidev ning nende võimekus täita riiklikku rolli üha väheneb. Erakonnad käituvad ka seal nagu saaki jagavad röövlibanded, kes kiivalt jälgivad seda osa, mis võistleja omaks saab. Kui riigifirma ebaõnnestub, aetakse törts ümmargust juttu ja tehakse mitteasjassepuutuja nägu. Selle ehedaks näiteks on Eesti Õhuga juhtunu, järge ootab Eesti Energia. Lõpetada tuleb riigiettevõtete ja –asutuste poliitiline juhtimine, mis on ummiktee.

5. Kogu poliitiline diskussioon ja poliitliste otsuste tegemine tuleb viia parlamenti, mida tuleb tugevdada nii ekspertide kui ka seadusloomeks võimekate persoonidega. Parlamentaarsus on meie riikluse suurim garantii, seal tehtavate otsuste varjatud mõjutamine tuleb välistada. Erakondade tagatoad, omaaegse poliitbüroo analoog, kus kõige tähtsamat rolli mängib avalikkuse eest varju jääv, kuid kitsas otsustajate kiht, peavad kaduma minevikku.

Kõik need põhimõtted sisalduvad tegelikult Eesti kui demokraatliku riigi põhiseaduse sätetes ja vaimus. Küsimus on, kas me tahame neid just sellistena näha või eelistame jätkata eelmisest ajastust pärit parteilist juhtimisstiili. Püüd kirgi „jääkeldrites“ maha jahutada või suunata inimeste spontaanne aktiivsus mingit laadi uue ühiskondliku kokkuleppe sõlmimise aasadele ei saa anda rahuldavat tulemit. Meie ühiskondlikuks kokkuleppeks oli, on ja jääb Eesti Vabariik.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare