Jüri Saar: Ukrainas toimub praegu ukraina rahvuse tekkimine

 (3)

UKRAINE/
Foto: Stringer, REUTERS

Ukrainas viimastel nädalatel toimuv pole regionaalse tähtusega sündmuste rida, vaid oluline arengutähis uue tasakaalumudeli kujunemisel.

Sellel maal järjest enam kuuldav rahvuslik leitmotiiv pole väiklane marurahvuslik soov kehtestada Ukrainas sedalaadi minevikust tuttav vägivalla diktatuur, kus kõiki teisi rahvaid ahistatakse, vihatakse ja mõnitatakse. Just selliseid kartusi väljendavad praegu Krimmis nii palgalised provokaatorid („tituškad“) kui ka Moskva propagandaga ärahirmutatud lihtsad inimesed. Sellistel väljaütlemistel pole suuremat alust reaalsuses, sest neis tegeldakse minevikuga, eeskätt minevikumüütidega.

Tegelda tuleks mitte olematute bandeeralaste ja fašistide paljastamisega, vaid oleviku ja tulevikuga. Ukrainas toimub praegu ukraina rahvuse tekkimine, kujunemine, loomine. Tähtis protsess, mis lõppkokkuvõttes viib hoopis uut laadi koosluse tekkeni selles riigis. Mujal Eurooopas leidis pöördeline nihe aset XIX sajandil, kui tekkisid Saksa, Itaalia riigid ja rahvused. Just selles järjekorras, esmalt riik ja siis rahvus. Kõigepealt loodi Itaalia ja alles siis itaallased, kõigepealt Saksamaa ja siis sakslased.

Mitme Euroopa rahva rahvuseloomine, konstrueerimine hilines ja leidis aset XX sajandi alguskümnenditel. Ka Eesti Vabariik ja eestlaste kui eneseteadlike rahvusteadvusega varustatud koosluse teke siinsete inimeste baasil toimus tegelikkuses just niiviisi- esmalt sündis Eesti Vabariik ja siis eestlased.

Loe veel

Mõnel teisel jäi see protsess toimumata, ka neil, kes sattusid uue Vene impeeriumi, tol ajal Nõukogude Liiduks nimetatu koosseisu. Loomulik protsess lükkus edasi seoses ebasoodste asjaoludega, meil ja teistel Balti rahvastel katkes umbes pooleks sajandiks.

Üks oma riigist ilma jäänutest olid ukrainlased, kes ei saanud kuni Nõukogude Liidu lagunemiseni täiel rinnal luua, arendada enda rahvusteadvust. Siis, 1991. avanes uus võimalus, kuid selle toimumise lugu on omamoodi paroodia. Algas post-sotsialismi periood, mille tulemeid näeme täna Ukraina presidendi ja peaprokuröri villades, maitsetutes basseinides ja bütsantslikus karras, Austria ja Šveitsi pankades asuvates arvetes. Korruptsioon, varastamine, mida kõike on saadud teha selle möödunud 20 aasta jooksul, täielik paigaljooks varasema nõukogude aegse nomenklatuuri ideelisel juhtimisel. Ukraina rahvuslik idee aga kosus ja kasvas tasapisi varjus.

Ukraina on kogu aeg üritanud saada tõeliseks riigiks, kuid siiani pole see õnnestunud. Venemaale on selline asjade seis meeldinud, sest selle riigi juhtidele tundus, et just niiviiisi saab Ukrainas toimuvat jätkuvalt kontrollida. Tõestada praktikas ukrainlaste riigivõimetust XIX ja XX sajandi vaimus. Et ei saanud rääkida Ukrainast kui rahvusriigist vaid mingist protoriiklikust moodustisest.

See oli suur strateegiline viga, Venemaale on tegelikult tugevat Ukraina rahvusriiki vaja, sest Ukraina määrab arengu suuna. Viimane suur möödalask oli muidugi olukorra kontrolli jätmine presidendi hoolde, kes tõenäoliselt Moskva suunal ka mingeid lubadusi andis. Või nõustus ettepanekutega, millest tal polnud võimalik keelduda. Mis tegelikult välja tuli, nägime hiljuti Kiievis ja mujal Ukrainas.

Küsimus on muidugi Venemaa rollis kui globaalse mängu üritajas. Venemaa ei osanud mõista, et Ukraina kodanikel on oma nägemus tulevikust, soovist määrata ise oma saatus. On väga vildakas püüd Ukraina revolutsiooni interpreteerimine kui Lääne vandenõu ja terroristide agitatsiooni vilja. Venemaa praegused juhid arvavad jätkuvalt, et neile on kasulik omada oma piiride ääres viletsaid, enesega mitte hakkamasaavaid riike, keda (energia)sõltuvuse tekitamisega hoida enda mõjusfääris. Ning et „pehme jõud“ tähendabki riigi poolt finantseeritud kuid varjatud mõjutustegevust.

Balti riikide puhul keerati vint 1990. aastate alguses ilmselt üle ja pigem soodustati sellega läänesuunalisi arenguid. Venemaa ideoloogid on vist vähe selle üle üldse mõelnud, arvutanud, kui kaua nad jaksavad veel ülal pidada jätkusuutmatuid riiklikke moodustisi oma piirialadel. Küsimus ei ole ju selles, kellele anda odavat gaasi, pakkuda „katust“ ja kellele mitte, sest selline arusaam on primitiivne null-summa loogikal põhinev minevikumõte. Tegelikult viib niisugune poliitika ebasõbraliku, mitteusaldusväärse piirivööndi tekkimiseni kogu Vene Föderatsiooni perimeetrit pidi. Igal pool ikka ainult vaenlased või siis vasallid, kes kingitusi ootavad.

Venemaalt pärit idee Euraasia impeeriumi moodustamiseks sellisel kujul, nagu seda on siiani ellu viidud, on ilmne Nõukogude Liidu (Vene impeeriumi) taastamise katse. See ei õnnestu, kas või juba ainuüksi selle pärast, et filosoofide tarkuse järgi ühte jõkke kaks korda ei astuta.

Kui Venemaa tahab tõesti luua alternatiivi Euroopa Liidule ja maailma ajaloo seisukohalt võib see olla isegi kasulik, tuleks luua rahvusriikide ühendus. Tõeliste rahvusriikide ühendus, liit, kellel mingis sfääris on ühised huvid. See oleks tõsiseltvõetav täiendus Euroopa Liidule, mis ei ohustaks Euroopa Liidu olemasolu. Ja oleks null-summa mängust ülesaamine.
Sellesse ühendusse võiksid kuuluda Venemaa, Ukraina, Valgevene Euroopa poolelt ja mõned teised riigid Aasia poolelt, mida seob see, et tegemist on rahvustunnuse järgi määratletud riikidega. Mis võivad olla ka föderatiivsed riigid (sarnaselt Saksamaaga), kuid mitte taskuformaadis impeeriumid.

Rahvusriiklus ja rahvuse teke on alati kindlasuunaline protsess, mil riikidele järgneb rahvuste loomine. Venelased, ukrainlased, valgevenelased jne, mitte mingid varasemad ebamäärase imperiaalse enesteadvuse ja ülima relativismi kütkes ajupestud, kes ei tea ka ise, kes nad on. Kui identiteedil on vaid tsivilisatsiooniline tase, kuid pole konkreetset kultuurilist juurestikku, ei ole head tulevikku. Balti riigid on näide sellest, mismoodi rahvusriigid on võimelised lahendama edukalt küsimusi, millel justkui puuduks lahendus.

Ukraina puhul on räägitud selle riigi lagunemise ohust, tulenevalt sellest, et lääne ja idaosa inimesed ei leia ühist keelt. Väidetavalt ei ole võimalik luua ühise Ukraina ideed. Vale jutt, Ukraina just praegu sünnibki, suur ja võimas riik ja rahvus Euroopas. Sünnib just sellise riigi kujul, nagu läänemaine, euroopalik arusaam rahvusriigist tänaseks on arenenud, kus ei diskrimineerita konkreetse tunnuse alusel mitte kedagi. Kõigil Ukraina territooriumil elavatel inimestel on just praegu reaalne võimalus saada ukrainlasteks. Elagu Ukraina, elagu Euroopa tulevik!

Jäta kommentaar
ARTIKLIT SAAB KOMMENTEERIDA AINULT REGISTREERITUD KASUTAJA!
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare