Jüri Saar: mõjuvõimuga kauplemine toimub ka siis, kui erakonnad avalikke organisatsioone juhtides omavahelisi diile teevad

 (37)

Jüri Saar: mõjuvõimuga kauplemine toimub ka siis, kui erakonnad avalikke organisatsioone juhtides omavahelisi diile teevad.
Foto: Rene Suurkaev

Viimastel päevadel tehakse palju sõnu mõjuvõimuga kauplemise teemal, kuid selgemaks midagi ei saa. Räägitakse ja räägitakse, tiireldakse nagu kass ümber palava pudru, mistõttu tuleks kõnelda vahepeal natuke asjast endast, toomaks välja mõjuvõimuga kauplemise probleemi põhiolemust.

Esiteks tuleb selguse huvides sõnapaarile ette lisada kolmas liide - „poliitiline“, sest jutt käib poliitilisest mõjuvõimust, mitte mingist muust inimesi mõjutada võivast "veetlusest või ahvatlusest“.

Teiseks ei pea mõjuvõimuga kauplemisel olema tasu materiaalne, mis jõuab adressaadini, vaid hüvituse vormid võivad olla vägagi mitmekesised ja tasu kohalejõudmise teed keerulised.

Ja kolmandaks, saab mõjuvõimuga kaubelda ainult selline isik või grupp, kellel on reaalset avalikku või varjatumat poliitilist jõudu otsuste tegemisel.

Lobistid ei tohi teha poliitikat ega poliitikud lobitööd

Lobitegemise ja poliitika vahe on selles, et lobistidel puudub otsene legaalne väljund otsuste tegemise juurde, seega lobistid ei saa ega tohi teha poliitikat. Samas ei saa poliitikud ka kõige parema tahtmise juures tegelda lobiga, ehk öelda mingile huvigrupile stiilis „peab vaatama, mida teie heaks teha annab“ pidades silmas „päris“ otsustajate poole pöördumist.

Kui otsustamise mehhanismid on varjatud või näilised, muutub küsimus mõjuvõimuga kauplemisest akuutseks. Probleem on seetõttu poliitilises kultuuris, kogu Eesti elu politiseerumises, võimuvertikaali loomises, parteiliste huvide edendamises avalike huvide arvelt.

Loe veel

Meil toimub läänelike arusaamade järgi permanentne poliitilise mõjuvõimuga kauplemine- kohalikud omavalitsused, riigiettevõtted, haiglad jm, suund on allutada poliitilisele kontrollile kõik, mis vähegi võimalik. Mõnikord ka lihtsalt igaks juhuks, „küll kunagi ära kulub“.

Tuleb muuhulgas tunnistada, et need asutused ja organisatsioonid, mille juhtorganid avalikel või varjatud parteilistel printsiipidel komplekteeritakse, muutuvad paratamatult mõjuvõimuga kauplemise kohtadeks. Mõjuvõimuga kauplemine toimub ka siis, kui erakonnad neid juhtides omavahelisi diile teevad ja konsensusele jõuavad.

Aetakse segi avalikud ja parteilised huvid

Avalike ja parteiliste huvide segiajamine leiab aset Eestis juba sellisel määral, kus enam pole võimalik teha vahet, kus ühed lõppevad ja algavad teised. Muidugi tekib õigustatud küsimus, kas see pole tavapärane viis poliitilistele kokkulepetele jõudmiseks, võimu teostamine tegelikus elus või mitte, kui mingi käitumispraktika on levinud nii suurtes mastaapides.

Vastus on üheaegselt ei ja jah, oleneb, kuidas soovida asjale vaadata. Kas partei, olles linnas võimul, saab seada mingi piirkonna tänavate kordategemise tingimuseks poliitilise lojaalsuse neile või mitte? Vastus on selge, tänavad tuleb korda teha ja seda mitteparteilisel põhimõttel, sest heakord on linnavõimude otsene kohustus.

Kas partei, mis on linnas võimul, jagades vaesematele inimestele kartuleid ja puuhalge, pensionäridele pensionilisa, kaupleb mõjuvõimuga või teeb lihtsalt oma igapäevast tööd? Kas partei, mis on riigis võimul, saab seada vallale riiklike vahendite eraldamise tingimuseks vallajuhtide lojaalsuse?

Vastus peaks olema jällegi selge, see on kõige ehtsam korruptsioon poliitilise mõjuvõimuga kauplemise kujul, mille käigus ostetakse üldiseks hüveks ettenähtud vahendite eest kokku valijate hääli ja seda mitte ükshaaval, vaid hulgi.

Mõjuvõimuga kauplemise kuriteokoosseis loodi rahvusvahelise surve tõttu

Niipalju konkreetsetest näidetest, mida võiks tuua veel ja veel, milles on ühine see, et jagatavaid hüvesid on alati puudu ja kõigile ei jagu. Mitte-lääneliku (klientelistliku) poliitilise kultuuri puhul niisuguste käitumisviiside taunitavus sama selge ei ole, sest valitsejad peavadki valitsetavale lojaaluse vastu hüvesid jagama, just niiviisi elu käibki.

Rahvusvahelise surve tõttu loodi karistusseadustikus „mõjuvõimuga kauplemise“ kuriteokoosseis (2006. aastal). GRECO (riikide ühendus, mis võitleb korruptsiooniga) kolmas hindamisring, mille Eesti aruanne esitati Euroopa Nõukogule 2010., jõudis järeldusele, et nõue kriminaliseerida mõjuvõimuga kauplemine iseseisva kuriteokoosseisuna, pole täidetud.

GRECO soovitas varem järgmist: 1) tunnistada kuriteoks aktiivne mõjuvõimuga kauplemine kui iseseisev süütegu; 2) lisada soodustuse nõudmine passiivse mõjuvõimuga kauplemise süütegude hulka; ning 3) selgitada mõistet „mõju ebaseaduslik kasutamine“ eesmärgiga tagada, et kõik ebaseadusliku mõjutamise väidetavad või kindlakstehtud juhtumid oleksid hõlmatud.

Riigikohtu otsus 30. aprillist Mati Eliste asjas ütleb samuti selgelt, et meie praegustes tingimustes (2012. aastal) niisugusest kuriteokoosseisust rääkida ei saa, kuna pole võimalik eristada seaduserikkumist õiguspärasest käitumisest. Riigikohtu analüüs on õiguslik, kuid sellest sisaldub formuleerimata etteheide seadusandjale, kes loob niisuguseid kuriteokoosseise, mille järgi õigusriiklikele arusaamadele vastav menetlemine polegi võimalik.

Järeldus teiste analoogiliste süütegude menetlemise perspektiivitusest oli samuti selge, need tuleb kui lootusetud lõpetada, nagu ka see, et Eesti pole riigina täitnud antud lubadusi.

Diskussioon ei tea mille üle

Nüüd algas suur diskussioon, kuid aru pole saada, mille üle ikkagi väideldakse. Avalikkuse tähelepanu suunati osavalt eemale tegelikust probleemist, sest hakati süüdistama „vahetuid tegijaid“, mis on siinne tavapärane praktika. Õigusametkondadel oleks korruptsiooniasjadega tegeldes justkui sassi läinud kriminaalmenetlus ja riigikaitseline teabekogumine, kaitsepolitsei ja prokuratuur teevad kellelegi liiga, sest nad polevat poliitiliselt kontrollitavad. Justkui meie õiguskaitseorganid valiksid ise vastavalt oma tujudele ja isiklikele eelistustele, kuidas ja mida teha.

Täiesti mitteadekvaatne oli mitme partei juhtfiguuri reageering, sest kui ka kriminaalasi „patuga pooleks“ s.o paljuski õigustehnilistel põhjustel ära langeb, ei saa ju endistest süüdistatavatest „autahvli poisse“ arvestades konkreetseid tegusid. Või tekib ikkagi teatav „märtrioerool, nimbus“ pea ümber, sest tehti seda, mida ikka tehakse, „teised teevad ka“, kuid langeti brutaalse, igasuguseid parteilaste inimõigusi jalge alla tallavate „vägivallatsejate“ ohvriks?

"Need viimased julgesid isegi siseneda kuritegude menetlemisel „pühasse ruumi“, partei peakorterisse ja seal, kujutage ometi ette, läbiotsimise "oma räpaste kätega toime panna". Kuidas nii võib, kas isegi peakorteris ei saa enam tunda end turvaliselt ja omi asju segamatult toimetada.

Selline omavoli tuleb ära lõpetada, õiguskaitseorganitel tuleb kärpida tiibu, sest mine tea, kelle peakorter sedasi järgmine saab olema? Ilmnes hämmastav ja ühtlasi hirmutav üksteisemõistmine meie parlamendiparteidel, mida nägime juba DASAde puhul ja enne seda riigikoguliikme hüvitusi arutades."

Kas parteiliikmete uurimiseks peaks olema partei volikogu ja aukohtu luba?

Sama teemaga seostub väga otseselt riigikogu liikme immuniteedi küsimus, mida nagu kuuma kartulit veeretatakse. Tipp-poliitikute puutumatus oleks justkui kõrgeim prioriteet, ülim ühishüve, mis tuleb sõltumata mingitest asjaoludest, maksku, mis maksab tagada.

Kõlab anekdootlikult, kui arvatakse, et „muidugi, tuleks luua sellised reeglid, et enne kui üldse kedagi riigikogu liikmetest võiks hakata pealt kuulama, tema suhtes läbiotsimist või muud toimingut teostama, oleks vajalik parlamendiliikmete enamuse nõusolek. Arutaks juhtumi põhjalikult kolm korda üldkogus läbi ja siis alles hakkaks pealt kuulama, läbi otsima ja muid varjatud menetlustoiminguid teostama.“

Kindlasti oleks see väga „efektiivne meetod“ korruptsiooniga tegelemisel ja võib kindel olla, et reaalseid korruptsioonikuritegude jõudmist kohtusse sel tasemel enam ette ei tule. Tekib ainult kuri küsimus, miks anda vaid riigikogu liikmetele selline immuniteet, ka linnade ja valdade volikogude liikmed võiksid olla puutumatud politsei kallaletungide vastu.

Üldse, kõigi parteiliikmete suhtes peaks mingi menetlustoimingu tegemiseks olema partei volikogu ja aukohtu luba. Kas tahame jõuda sinna maani? Või peaks hoopis küsima, kelle või mille eest ikkagi niiviisi kaitset otsitakse?

Eesti poliitiline eliit peaks peeglisse vaatama

Eesti poliitiline eliit peaks peeglisse vaatama ja endalt tõsiselt küsima, kas ikka ollakse piisavalt väärikad. Alustaks kõige olulisemast, eetikast, moraalist, ja siis räägiks konkreetsest asjast. Ja pole vaja udutada, et kusagil maal pole selgust selles, kus lõppeb seaduslik lobitegemine ja algab mõjuvõimuga kauplemine.

Kui kiidame jätkuvalt heaks sellise olukorra, kus poliitilise mõjuvõimuga kauplemine on igapäevane praktika ja kuulub lahutamatu osana meie poliitika tegemise juurde, siis tuleb see arusaam selgelt välja öelda. Siis teavad ka meie välispartnerid, kuidas edaspidi asju siinmail ajada. Võib-olla tuleb küll mõnest Läänemaailma organisatsioonist välja astuda, kuid asi oleks vähemalt selge ja kaoks ära häma.

Kui ütleme poliitilisele korruptsioonile „ei“ ja tahame läänelikku arenguteed edasi minna, siis räägime asjast täpselt, formuleerime tipp-poliitikute eetikaprintsiibid, loome kasutatavad kuriteokoosseisud ja laseme õiguskaitseorganitel rahulikult teha oma tööd. Ja prooviks ikka edaspidi enda silmas palki paremini näha pinnust rääkimata.

Autor on Tartu ülikooli õigusteaduse professor.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare