Esiteks olevat võim võõrandunud rahvast ja võimulolijad eraldanud ennast tegelikust elust klaasist seinaga. Sellega saab ainult nõus olla, just niiviisi asjad ongi. Avades Vabaerakonna kodulehe, leiab selle avalehe ülevalt paremast nurgast meie valimiskampaania põhisõnumi: „Anname võimu tagasi rahvale".

Teiseks tuleks muuta olulisel määral parlamendi valimisseadust, et sinna saaksid ainult need inimesed, kellele anti mandaat. See suurendaks riigikogu legitiimsust ja vähendaks n.ö kummitempliks olemist. Igasuguste kinniste nimekirjade ja „valimispartide" kasutamine rikub meie esindusorgani mainet ja töövõimet. Just valimisseaduse ajakohastamisest on rääkinud Vabaerakonna liikmed aastaid meedia sõnavõttudes ning see kajastub meie erakonna programmilistes seisukohtades.

Kolmandaks on suurerakondade juhtkonnad muutunud uusnomenklatuuriks, kes kasutavad oma võimu kindlustamiseks riigieelarvelisi vahendeid. Selle muutmiseks tuleks otsustavalt kärpida võimul olevate erakondade rahastamist riigieelarvest. Vabaerakonna poolt juba suvel algatatud kampaania kandis nimetust „Lõpetame erakondade nuumamise riigieelarvest". Inimestelt kogutud ligi 4000 allkirja üleskutsele, milles nõuti erakondade riigieelarvest finantseerimise olulist vähendamist, anti meie poolt juba eelmisel aastal üle parlamenti.

Neljandaks on paljud professionaalsust eeldavad valdkonnad läinud poliitikutest koosnevate nõukogude üldjuhtimise alla. Lisaks sellele toimub majanduselus intensiivne bürokratiseerumine ja üha täpsema aruandluse nõudmine ettevõtjatelt nende tegevuse kohta, mis neid ülemäära koormab. Vabaerakond on pidevalt rääkinud vajadusest kaasata poliitikute ja ametnike asemel erialaspetsialiste riigiettevõtete juhtimisse, kõik see on otsesõnu loetav meie programmist. Nagu ka riigi rolli suurendamisest siinmail parema ettevõtluskliima loomisel.

Viiendaks toimub Eestis järjepidev ressursside ja otsustuspädevuste tsentraliseerimine, mille tulemusel on kohalikud omavalitsuse muudetud riigiabi laialijagamise punktideks. Vabaerakond on järjekindlalt pooldanud detsentraliseerimist, kohaliku halduse depolitiseerumise vajadust ja kohalike omavalitsuste käsutusse mineva tulubaasi kardinaalset suurendamist. Nagu ka vajadust jagada Tallinn mõistliku suurusega omavalitsusüksusteks ning lahutada sellest Tallinna kui pealinna funktsioonid.

Nagu näeme, on esitatud ettepanekute ja Vabaerakonna põhimõtete kokkulangevus pea täielik. Lisaks sellele näitab auesimees üldjoontes ära ka need teed, kuidas olukorrast välja tulla, mistõttu võib öelda, et tegemist on suurepärase algatusega. Kuigi nii mõnegi konkreetse ettepaneku tõhususe suhtes Vabaerakond kahtleb - näiteks parlamendi liikmete arvu vähendamine või vastuhääle andmise võimaluse pakkumine, mis teeks meie valimissüsteemi veelgi keerulisemaks, on põhiideed igati adekvaatsed ja terve mõistusega mõtlevale inimesele hästi arusaadavad. Kui autor oleks proovinud oma eelistuste suunda määratleda nn valija kompassi abil, oleks ta kindlasti tulemuseks saanud Vabaerakonna, mis on rõõmustav.

Kuid selles loos on vastuolu, sest midagi ilmselt ei klapi. Esiteks räägib auesimees hoopis teistsugust juttu, kui tema parajasti valijaid labaselt öeldes „suure papiga" meelitav kodupartei. See tähendab, et erakond teeks nagu üheaegselt kahte valimiskampaaniat, milles ühes nähakse ennast võimuparteina, kartellierakonnana ja teises opositsioonis oleva võimukriitilise alternatiivse poliitilise jõuna. Olla mõlemad üheaegselt pole võimalik. Ei tundu väga usutav, et parteilises hierarhias niivõrd kõrgel olev isik tegeleks valimiste ajal eelnevalt kooskõlastamata tegevustega.

Teiseks on sisuliselt kõigi nende riigielu probleemide tekkimise põhiautor just seesama erakond, keda kirjatüki autor auesimehena esindab. On ju see olnud ainuüksi viimase kahe valimistsükli kestel 7 aastat valitsuspartei ja nende fraktsioon teadaolevalt mitme sarnase initsiatiivi algataja. Piisab, kui meenutada erakondade riigieelarvest hüppelise rahastamise kehtestamist 2003. Kolmandaks tekitavad Laari ettepanekud põhimõttelise küsimuse rääkimise ja tegemise vahekordadest, et räägitakse üht ja tegutsetakse hoopis teistmoodi ja nende väga suur lahknemine tõstatab omakorda küsimusi eetika kohta. Näiteks, et kas pole tegemist püüdega hakata ennast valimiskampaania haripunktis ehtima võõraste sulgedega?

Loodame, et eetikaga on kõik korras ning IRL nagu meie kõik poliitilised jõud on huvitatud eelkõige Eestile parimatest lahendustest. Me usume seetõttu pigem, et tegemist ei ole provokatsiooniga ja auesimees on jõudnud pikkade mõtiskluste tulemusel oma artiklis esitatud järeldustele. Tal ununes üksnes tegemata viimane samm ja kutsuda üles valijatel eelseisvatel valimistel toetama Vabaerakonda, kelle programmilistest seisukohtadest tema ideed pärinevad.