Jüri Pino: Leigelt külmutate, härrased

Madalalt lendate, härrased, võiks hüüda kõige selle kulude kokkutõmbamise jutu peale, millega Nemad viimasel ajal välja on tulnud. Eriti selle osa peale jutust, mis käib riigiametnike palkade külmutamise kohta.

Kuigi iga riigialama süda muidugi rõõmustab. Kes see siis, pidevalt või ajuti, ametnike peale vihane poleks. Neetud parasiidid rahva turjal, istuvad seal, kohvitavad, halligi ei tee, ainult mingeid pabereid liigutavad, paras neile kõik kärpimised ja külmutamised, mida vaid välja suudetakse mõelda. Riigikogujatega sama lugu niikuinii või veel enam paras. Vereimejad, …., …, …, … ja …. (täida lüngad soovi kohaselt).

Ikkagi, madalalt lendate, ehk siis leigelt, leigelt kavatsete külmutada. Palkade kallale minek võib olla küll väga ja väga populaarne samm, toetudes igaühes hingitsevale kadedusele ja vihale, aga esimene, mis sest tuleb, on kõigi nende ametnike tuju sügav ärarikkumine.

Niikuinii on ilmas pahurust üleliia palju, on’s siis vaja seda veel toppida igasse riigiasutusse, kust seda kerge kõigi sinna asju ajama kodanikeni levitada. Kes võivad saadud vingu teistele edasi valada, ja nii see tujukatk levib.

Riigikogujad on muidugi natuke teine asi, ehkki näib, et ehk piisaks puhtalt nende va kuluhüvitiste kaotamisest. Nagu Andrus Kivirähk targasti mainis juba tükk aega tagasi, praegu on see nagu kohustus tšekke tekitada ja tuua, mistõttu riigikogujad teevadki igasugu lolle kulutusi, et ettenähtud oma ikka kätte saada.

Miks mitte kasutada, kui sul on seks õigus, eks ole. Igaüks, kes nende kallal näägutab, võiks mõelda, kas ta ise toimiks teisiti. Päriselt toimiks teisiti. Mõelda enda vastu aus olles.

Külmutamisest. Kui juba selle peale läks ja kõik on sõnaga harjunud, miks mitte võtta ette korralik hüpe — nagu ütleb üks vana käitumisõpik peatükis „Rahaasjadest”: „Kitsikuse tulles on parem kohe pea ees põrgusse hüpata, mis pole enamasti pooltki nii kuum paik kui räägitakse” — ja külmutada siis korraga kogu riigieelarve.

Eriti kuna see on jõudnud nii ilusa summani nagu umbes-täpselt 100 miljardit. Lihtne meeles pidada. Jäägugi siis nii mingiks ajaks. Et 2009. eelarve on 100 miljardit, 2010. samuti ja nii edasi. Kui kauaks? Viis aastat? Kümme? Targemad peavad võivad oma arvestused teha ja otsustada.

Punkt ju selles, et, nagu me kõik oleme võinud iga päev, eriti viimase aasta jooksul, näha, raha meie taskus läheb aina odavamaks. Ehk siis ostab aina vähem ja vähem asju. Viie aasta eest võis saja krooniga enam-vähem julgelt poodi minna, nüüd nõuab see juba jultumust või kõva arvestamist, mida selle summakese sisse üldse mahutada annaks. Hindu tuleb ikka hoolega vaadata ja teada on, et need tõusevad niikuinii.

Pole näha vähimatki märki, et krooni ostuväe vähenemine võiks peatuda. Sama papp ostab aasta-aastalt vähem — ja nii ehk paneks riigieelarve külmutamine 100 miljardile tegelikult kulutamisele piiri peale.

Täpselt nagu see juhtub riigialama tasandil. Nii nagu kodanik peab mõtlema, kui suur juustutükk ostukorvi panna ja kas täna üldse, võiks oletada, et piiratuna kindla summaga võiks ehk ka riik kaalutlema hakata, kas ikka ängata nii palju raha eiteamilleks või kas üldse. Arvestades, et järgmisel aastal ostab 100 miljardit veel vähem, ülejärgmisel veel ning nõnda edasi. Niikuinii pidavat kitsas aeg tulema, võiks siis ju kasutada sellist riigi enesedistsiplineerimise viisi. Kulutades eelkõige hädavajalikule.

Loobudes pisitasa kuludest, milleta, oh üllatust, saabki läbi. Nagu riigialam seda tegema peab. Niimoodi võiksime ehk eelarve-eelarvelt saadagi selle lubatud õhukese riigi kätte, kui — oletatavalt — lõpuks jääksidki vaid kulud, milleta tõesti läbi ei saa.

Küsimus muidugi, et mida teha riigil maksurahadega, mis laekuvad või võiksid laekuda üle 100 aastas ettenähtud miljardi. Millalgi peab ju kitsas aeg läbi saama…

No taevas küll. Andku kodanikele tagasi. Niikuinii pole see Nende oma.