Jüri Pino: Eestlased ja venelased, naabrid

Ükspäev suvel solvusin suvilanaabri peale. Hästi natuke ja nii, et kohe arugi ei saanud. Lugu oli nii, et oli üks väheseid ilusaid laupäevaõhtuid, liha söestus grilli peal, külmkapis oli seda, mida vaja, piisavalt, isegi soe oli. Istud niimoodi, vaatad õhtust taevast, libistad vaikselt, keerad vardaid ja tunned, et niimoodi võikski jääda, kohe mitte mõhkugi teha ei taha.

Siis jõuab naabri manu töömees, keda naaber päev otsa üha ärritunuma tooniga on telefoni pidi taga otsinud — ma ei kuula pealt, oli lihtsalt kuulda — ja tõmbab mingi masina käima. Naaber nimelt ehitab usinalt suvilat majaks. Noh… ütleme, masina kiun ei ole see, mida laupäeva õhtul kuulata tahaks.

Nii pillad paratamatult vinguva alatooniga, et: milline lahe muusika täna naabri poolt tuleb. Üldiselt on naabril meeletult hea muusikaline maitse — vene roki paremik, üldse roki paremik, disko ja muu romantika paremik ning üks kadestamisväärt plaat — eesti rahvuslikud laulud Paani flöödiga. Omal pole vaja kettaid käiatagi.

Naaber kuulis selle vist ära, sest — ma ise olin külmkapi man käimas — oli töömehele öelnud: lõpeta nüüd, eestlased juba kurdavad. Mees lõpetaski. Idüll ja ilu jätkus.

Kuni järgmisel hommikul jõudis kohale: mind kergelt-kergelt häiris, et naaber nimetas meid, kes me seal tasakesi õhtut veetsime, eestlasteks. Mitte naabriteks, vaid eestlasteks.

Mina tundsin end kuidagi paikapanduna, kuidagi valesti paikapanduna. Nagu oleks minu virin lärmi üle kuidagi rahvuslik teema. Umbes: kui su naaber on eestlane, siis hoia oma lärmakad tööd ajale, kui teda kohal pole. Ehkki tõenäoliselt nägin ma tonte.

Aga eks olnud see suvi ju ka pronksiöö järgne suvi ning arvatavasti pole mina ainuke, kel igasugu tunded hellad.

Mitte et viitsiks vihane olla. Pigem tahaks veel pikka aega üldse igasugust rahvusteemat kõigest jõust vältida, et võiks endale veel kord kinnitada: piir ei lähe mitte mööda keeli, vaid seaduskuulekust. Sõnaga — pronksööl ja selle ümber olin mina kodus ja naaber oli ka kodus. Nagu kõik korralikud inimesed. Linna rüüstama läksid ikkagi kaagid.

Muidugi ei tea, kuidas naaber mõtleb. Loota tahaks, et enamvähem samasse kanti. Mistõttu see eestlaseks nimetamine mulle pihta läks. Ma tahaks naabrile kõigepealt naaber olla, hea naaber, kelle käest võib üle aia suitsu küsida ja kes siinse maa kommete kohaselt üleaedse elu häirima ei trügi. Ei liiga lärmakate pidude, ei uudishimuga.

Võib-olla oleks sellisest tahtmisest rohkem tolku kui mingist hämarast integratsioonikavast. Tasapisi, rohujuure tasandil omavahel viisakalt läbi saada, otsimata ja meenutamata kogu aeg neid kanu, mida võiks kitkuda.

Igal juhul on naaber, kes seal aasta läbi elab, lubanud talvel ka meie suvilal silma peal hoida. Mis on temast äraütlemata kena.