Jüri Leesment: Vabadus monumendiks, vabadus vaidlemiseks

Tallinna linna poolt välja kuulutatud konkurss Vabaduse monumendi kavandi ja asukoha leidmiseks tõotab kujuneda sama vaidlusterohkeks nagu vabaduse mõiste isegi. Nii peab žürii president Meri juhtimisel hakkama otsima vastust küsimusele, mida pole suudetud lahendada ligi 80 aastat.

Põhimõtteliselt ei tohiks ju kellelgi midagi vabaduse vastu olla. Ainult et seda tõlgendatakse vägagi erinevalt. Täpselt sama lugu on selle vabaduse jäädvustamisega. Ja vabaduse monument, mida ka vähemalt põhimõtteliselt peaks enamik toetama, ning muidugi selle asukoht, tekitavad juba nii palju erinevaid kujutluspilte, et vaidlusruumist puudu ei tule. Nagu aja jooksul on piisavalt tõestatud.

Tallinna linna poolt välja kuulutatud vabaduse monumendi konkursi žüriid asub juhtima president Meri, selle liikmeteks on teiste hulgas peaminister, kultuuriminister, linnapea ja peapiiskop. Aga kuna tegemist on küsimusega, millele seni konkreetse tulemuseta lahendust otsitud ligi 80 aastat, võib nüüdki oodata põhjalikku poleemikat.

Monumendi asukohana nähakse jätkuvalt Vabaduse väljakut või selle lähiümbrust. Kunagi oli seal Heinaturg, millest sai Peetri plats koos vastava monumendiga, mis aga iseseisvudes koristati. 1923 sai kohast juba Vabaduse plats. Selle kujundamist peetakse aga arhitektuuriliselt vägagi juhuslikuks ning vastavaid konkursse ebaõnnestunuteks. Sama saatus tabas ka eelmise iseseisvuse ajal korraldatud vabadusmonumendi konkursse ja kavandeid. Neid, kes leidsid, et asi ei sobi, oli alati rohkem. Kuigi samal ajal kerkis üle riigi vabadussambaid ridamisi.

Arhitektuuriteadlase Karin Hallase hinnangul, kes on Vabaduse platsi kujunemislugu põhjalikult valgustanud, näitavad näiteks 1931. aasta konkursitööd, et tegelikult polnud selge, mida taheti. Küll jagus aga lennukaid ideid. Aja karmistudes 1936 võeti vastu Vabadussõja üleriikliku mälestusmonumendi püstitamise seadus, mis ametlikult fikseeris monumendi asukohana Vabaduse väljaku. Valmis pidi see saama vabariigi 25. aastapäevaks 1943… Muuhulgas nähti seaduses ette Jaani kiriku lammutamine.

Nüüd loodetakse monument püsti panna vabariigi 85. aastapäevaks. Kavandeid võib esitada igaüks, žürii valib neist välja 10 paremat, mis saavad auhinnaks 25 000 krooni. Tegelikult hakati ka taasiseseisvudes monumendiga kohe tegelema ning 1993 toimus Vabaduse väljaku planeerimise konkurss. Ent sellegi konkursi tööd ei jõudnud kaugemale kui paberil. Vahepeal on erinevad linnavalitsused küll fantaaasil lennata lasknud, parkla ja puude üle polemiseerinud, ent suurt muutunud ju pole. Samal ajal lähevad teemat üles võttes erinevad arhitektuuriasjatundjad üsna leili.

Omaette asi on muidugi kogu loo ideoloogiline taust, seesama algul viidatud vabaduse mõiste erinev tajumine. Kui kunstimaitse, kus korüfeede vaidlus on loomulik, ei saagi päriselt kattuma, siis siin on tänaseks põnevam olukord. Kas suudab see esinduslik žürii, siin kõigepealt asja mõtte üldarusaadavalt ära sõnastada? Jõuda mingi kokkuleppeni, mis kaudselt peegeldab ka muid ühiskonnas peituvaid kompromisse. Või tekib taas, üha uuesti, see kunagine hõlmikpuu sündroom, kus vaidlus vaieldud ei saagi.

Mingid rahad said siiski paika — Tallinna linnavalitsus eraldas oma reservfondist 350 000 krooni monumendi kavandite konkursile. Tegelikult käib vabatahtlik raha kogumine juba mitu aastat, ent viimane internetis olev talvine seis näitas üsna nutused 45 000 krooni.

Aga kui mõelda ameeriklaste Vabadussambale, siis oleks tore ka Eestis millegi sarnase ees oma riigi üle uhke olla. Kuigi sarnane pole päris õige sõna — tahaks ikka midagi üdini eestilikku. Mis aga kõige tähtsam — meil on olemas nii vabadus monumendiks kui vabadus vaidlemiseks.