Jüri Estam: Uued lahingud infosõjas

 (74)
Jüri Estam: Uued lahingud infosõjas
Päevaleht/Pressifoto, Arno Mikkor

Selle asemel, et lahata äsjaseid valimisi Eestis, mõtisklen siin hoopis selle üle, mis hakkab sündima europarlamendis järgmise viie aasta jooksul - eriti mis puudutab europarlamendi osa Baltikumi tuleviku pärast peetavas infosõjas.

Enne, kui püüda prognoosida mis uue koosseisuga europarlamendis lähiaastatel sündima hakkab, on vaja püüda tabada selle suure, kuid amorfse struktuuri tegelikku olemust. EL ametlikud veebsaidid ei ole selle mõistatuse lahendamise katses eriti heaks abiks.

Näiteks: "ELi õigusaktide vastuvõtmise kõige tavalisem vorm on kaasotsustamismenetlus. See asetab Euroopa Parlamendi ja nõukogu võrdsesse olukorda ja seda menetlust rakendatakse väga mitmesuguste valdkondade õigusaktide suhtes." Mitte sõna sellest, et europarlamendil pole antud õigust seadusakte ise algatada, või et olukord on tegelikult ebavõrdne, kuna algatused tulevad peaaegu alati ülevalt alla (komisjonist), mitte alt ülesse.

Mis olend see europarlament siis on, kas liha või kala? Mingi täiesti ennenägematu olend? Millega selline seitsmest sajast inimesest koosnev koda tegelikult tegeleb?

Pika töökogemusega endine Euroopa Parlamendi liige Jens-Peter Bonde - taani vasakpoolne poliitik - ütleb, et europarlamendi liikme töö seisneb suurel määral volinike mõjutamises, sest volinikud on need, kellel on võim ja kes asju otsustavad. Järelikult on europarlamenti saadetu pigem lobist ja infotöötaja kui parlamendiliige mõiste "parlamendi liige" harjumuspärases tähenduses.

Töö käib, tõsi küll, ka komisjonides ja delegatsioonides, aga Bonde väidab, et päriselt efektiivne europarlamendi liige on see, kes suudab volinikele auke pähe rääkida. Selleks, et volinik teeks, nagu saadiku valijad vajavad.

Tegemist on siis suure foorumiga. Ja kui nii võtta, siis meenutab see oma küllaltki abitus jõuetuses ÜRO-d. Seegi on institutsioon, kus tulemusi on suhteliselt vähe, aga kõnepulti kasutatakse palju. Minu keelele on kerkimas sõnapaar "suur jututuba", aga seda öelda oleks eksitav, sest kõige muu hulgas kujundatakse Brüsselis ja Strasbourgis Euroopa riikide esindajate ja ajakirjanduste arvamust ning ajakirjanike kaudu omakorda avalikkuse tundeid Balti riikide suhtes.

See on foorum, mida saab kasutada Balti riikide huvide kaitsmiseks ja nende prestiizi suurendamiseks, või meie maine kahjustamiseks või koguni meie ristilöömiseks kommunikatiivses tähenduses. Küsimus, kas eestlasi, lätlasi ja leedulasi sümpaatseteks peetakse, on oluline. See otsustab, kas rasketel aegadel ollakse nõus meile abistavat kätt ulatama. See võib me edasist saatust arvestatavalt mõjutada.

President Ilves on minevikus öelnud, et ei maksa reageerida Venemaa provokatsioonidele. Et Venemaa rünnakuid tuleb Venemaa vastu pöörata, nii nagu osavad aasia võitlussportlased kasutavad vastase rünnakut tema vastu ehk enese kasuks.

Mis puutub primitiivse reageerimise ebasoovitavusse, siis olen presidendiga päri. Reaktsioonilisuse vältimine ei tähenda aga, et tark strateegia on olla vait kui sukk. On vaja proaktiivset Eesti sõnumite platformi, millede levitamise moe, vormi ja aja üle me ise otsustame. Hullumeelne on olla vait situatsioonis, kus Venemaa arendab jõulist informatsioonisõda meie vastu.

Europarlament on üks paljudest kohtadest, kus peaksime levitame sõnumeid omaenda huvidele tuginedes. Tuleb lihtsalt vältida stsenaariumi, kus Tatjana Ždanok või kurikuulus Alfreds Rubiks ründab europarlamendis Läti või Eestit, millele järgneb tige eitamine või küündimatu vasturünnak meie inimese poolt.

Selle asemel on vaja valida erinevaid areene, mis sobivad meie sõnumite levitamiseks valitud sihtgruppidele, ja tegeleda sellega kohta, aega ja läbivaid sõnumeid ise valides. Võimalikult targalt ja visalt. Otse loomulikult sobib ka europarlament selleks.

Näen üksikuid eesti naisi tublisti tegutsemas infosõjas meie rindejoonel (Sofi Oksanen, Kadri Liik, Imbi Paju). Selle üle on tõsiselt hea meel, aga võrreldes Venemaa jõupingutuste ja rahakulutamisega järeldan, et Eesti riigil ja eestlusel kas puudub koordineeritud strateegiline kommunikatsioonitegevus sootuks, või seda on vähe ja see on nõrk. Või sõnumid on nii delikaatselt sõnastatud, et need sihtgruppideni päriselt ei jõua. Pean silmas riikliku tasandi tegevust, mitte näiteks Oksast ja Pajut.

Loe veel

Venemaa eestlastevastane aktiivsete meetmete programmi on liiga mitmetahuline, et seda siin kirjeldada. Pideva vene desinformatsioonikampaania jäljed on nähtaval igal pool me ümber. Desinformatsiooni peamised põhjused on:

1. Nõrgendada vastast tema poliitilist, militaarset, majanduslikku ja moraalset jõudu õõnestades.
2. Luua uusi lõhesid või võimendada eksisteerivaid lõhesid vastase leeris.
3. Diskrediteerida vastase poliitikat ning vastase esindajaid tema enda riigis ja kogu maailma silmis.

Uus europarlamendi koosseis osutub nähtavasti keskeltläbi vähem tõsiseltvõetavaks, kui eelmine. Mõtlen selle all kogu europarlamenti. Protestihääli anti paljudes riikides, mitte ainult Eestis. Valiti mitmeid ühe teema kandidaate. Indrek Tarand = "avatud valimisnimekirjade tagasitoomine" (olen seda ise alati pooldanud). Või siis näiteks Piraadipartei Rootsis.

Keerulised kuid olulised teemad - näiteks see, et Lissaboni lepe, kui see jõustuma peaks, jätab Euroopa riigid ilma praegusest vetoõigusest küsimustes mis neid eluliselt puudutada võivad. Tõsised ja Euroopa teemad ei läinud korda paljudele valijate. Eriti aga neile, kes ei tulnud üldse valima.

Aga nüüd juba peateema juurde – püüda hinnata valimistulemusi Baltikumi ja teiste MRP riikide vastu suunatud elukutseliste desinformaatorite vaatevinklist. Selliste vaatevinklist, kes töötavad Moskvas ja Vene saatkondade teatud kohtade peale ning isegi põranda all. Et kuidas läks see mäng Putini meeskonna vaatevinklist vaadatuna?

Ma ei süvene siin Venemaa ja NSV Liidu desinformatsiooniagentuuride ajalukku, aga venelasi ei peeta asjatult kompromaadi ning teistele "ämbrite" etteseadmise meistriteks.

Meie, Gruusia ja veel mitme riigi vastu jätkab Venemaa poliitilist sõda, võrgusõda, majandussõda, luurepõhist sõda, psühholoogilist sõda, majanduslikku infosõda, ja kõige pingelisematel perioodidel nii häkkeri- kui kübersõda. Propaganda, desinformatsioon, aktiivsed meetmed, viienda kolonni rakendamine, baltlaste huvide ja maine kahjustamine, tippkvaliteedi Lääne suhtekorraldusspetsialistide kasutusele võtmine, kõik need on käiku antud.

Kui meie vastu käib siin regioonis infosõda paljudel tasanditel, siis paljudes kaugemates riikides manipuleeritakse lihtsalt Balti riikide mainega.

Euroopa Parlament on Moskva jaoks ideaalne foorum Euroopa esindajate suhtumise kujundamiseks Balti riikide suhtes. Üks foorum mitmetest.
Teemad kui sellised on meile osaliselt juba teada. Euroopa energiavajadused koostöös Nord Streamiga on hea meede, mille kaudu Balti riike, eriti aga Eestit ja Lätit tulevikus militaarses tähenduses lausa kotti ajada, kui Putin seda tahab.

Kodakondsusest "ilma jäetud" venelased ja muu rahvusvahelise õiguse vastaselt Balti riikidesse okupatsiooni ajal suunatud migrantide kontingent ja neile tehtud "ülekohus" - need on vaid kaks tuntud refrääni, mida me hakkame nüüd Brüsselis lakkamatult kuulma Lätist valitud Öise Vahtkonna partnereilt. Lisaks veel tuntud natsilembelisuse süüdistused.

Juba varem Brüsselis Balti riikide halvustamisega kuulsust kogunud Tatjana Ždanokile tuleb nüüd abivägesid juurde Alfreds Rubiksi (mõlemad erakonna "Harmoonia Keskus" esindajad) ja veel ühe agitaatori näol venemeelsest erakonnast "Inimõiguste Eest Ühtses Lätis".

Läti ongi osutunud kõige kergemini haavatavaks lüliks meie regioonis. Läti on see riik, millesse Venemaa sõdade ajal instinktiivselt kiilu sisse löönud on, tungides Riia juures mereni välja, piirates Liivimaa seega lõuna poolt sisse. Pärast taasiseseisvumist on Lätisse kiil korralikult sisse löödud hoopis kujundlikumal moel, suurt vene migrantide populatsiooni kasutades ja vene kapitali dominandiga mitmes majandusharus.

Mõjub groteskselt, et Balti maksumaksjad hakkavad maksma palka Rubiksi-sugusele Putini režiimi suuvoodrile selle eest, et ta Eestit, Lätit ja Leedut Brüsselis mustama hakkab. See on kindlast magus boonus niiditõmbajatele Vene välisministeeriumis ja erinevates luureasutustes. Selmet olla lääneliku mentaliteediga Euroopa riikide seadusandlik organ, hakkab europarlament väikesele viisil meenutama hoopis Venemaa propagandatribüüni. Ja ega läti impeeriumimeelsed venelased üksinda pole - Rubiksiga on juba praegu liitunud itaalia kommuniste.

Meil vist pole vaja muretseda peaminister Andrius Kubiliuse konservatiivide ja leedu sotsiaaldemokraadide pärast, kes saavutasid Leedu valimistel parima tulemuse. Rubikseid Leedust europarlamenti ei pääsenud ja venelasi on Leedus üldse vähe. Läti osas on erakondade Kodanike Liit ja Isamaale ja Vabadusele/LNNK esindajate pääsemine europarlamenti vastukaaluks Lätis elavate venemeelsete kontingendile.

Eestis jätkub endiselt siinsete venelaste poliitilise killustatuse periood. Tahaks loota, et kui venelased Eestis leiavad endale kunagi juhi, siis juba Eesti Vabariiki ja mitte naaberriiki toetavatest ringkondadest, olgu see minu poolt nii sinisilmne lootus kui tahes. Sellise erakonna või grupi puudumisel on Keskerakond järelikult lähim asi europarlamendis venelaste huvide eest seisvale jõule Eestist.

Vähemalt ei valitud europarlamenti Eestist sellist isikut või isikuid, kes läheks Brüsselis Rubiksi või teiste temasuguste liimile, nii ma vähemalt loodan. Kiledahäälsed vastastikused sõnasõjad ja Žirinovski stiilis etteasted ärritatud eestlaste poolt Brüsselis on viimane asi, mida Eesti vajaks.

Tunne Kelamilt ja Kristina Ojulandilt võime ilmselt oodata põhimõtteliselt õigete esinemiste ja initsiatiivide toetamist Brüsselis, ja Ivari Padarilt samuti. Kas nii põhimõttelisi kui mina tahaks, on eraldi küsimus. Ka Indrek Tarand peaks olema maailmavaateliselt õiges leeris, kuigi tema käitumine europarlamendis saab siiski olema vähem etteaimatav.

Vaevalt, et Tarand suudaks käituda veel koloriitsemalt kui näiteks Silvio Berlusconi, ometi ei tea me päris hästi, mida Indrek Tarand europarlamendis teha kavatseb.

Eelseisvad viis aastat europarlamendis tulevad meile igatahes rasked, tänu Venemaa algatatud infosõjale. Rasked ka neostalinistliku küüneviha pärast, millega Rubiks ja tema kaaslased europarlamenti mürgitama hakkavad. Selle õnge läheb mingi osa Lääne Euroopa riikide esindajaist.

Seda senikaua, kui Eesti ja Läti jätkavad meile oluliste sihtgruppide ehk auditooriumide informatsioonilist ignoreerimist. On viimane aeg hakata sõnumite kaudu suhtlema nende ühiskondadega, kelledele Kreml on püüdnud juba pikemat aega kärbseid pähe ajada.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare