Jüri Eintalu: Tappev suitsuandur

 (260)
Jüri Eintalu: Tappev suitsuandur
Erakogu

Alates 1. juulist on suitsuandurid kohustuslikud. Nii ma ostsingi neid marketist. Kohe alguses tundus kummaline, et kasutamisjuhendis polnud juttu sellest, kuidas käivitunud alarmi välja lülitada.

Mul on tulekoldega pliit. Kööki ma andurit ei pannud, küll aga tubadesse ja koridori. Kontrollisin andurit sigaretisuitsuga. Sellele ta ei reageerinud.

Ühel päeval läks mul aga pannkook veidi kõrbema. Tegin, nagu sellistel puhkudel tavaline, kõik uksed ja aknad lahti. Ent üürgama hakkasid kaks alarmi korraga, üks toas ja teine koridoris.

Lärm oli nii jube, et halvas mõistuse. Pidin mõtlema kolmele asjale korraga: kuidas panni tulelt sobivasse kohta tõsta, kuidas kööki tuulutada ning kuidas andurit välja lülitada.

Lakke kinnitatud anduri küljes oli üks punane nupp. Toksisin seda harjavarrega, ent kasutult. Lõpuks võtsin harkredeli ja ronisin lae alla. Jubedale lärmile väga lähedale. Vajutasin nupule, aga kasu ei mingit. See nupp on hoopis kontrollnupp, millele vajutamisel peab andur piiksuga märku andma, et ta on töökorras.

Niisiis pidin anduri pesast välja keerama. Ühe käega ei saanud seda hästi teha. Mul oli aga teine käsi vigastatud. Lõpuks sain anduri laest kätte, jubeda lärmi saatel, ilma julgestuseta redelil turnides. See on ohtlik protseduur isegi tervele ja heas füüsilises vormis mehele.

Andur jääb vait, kui ta laest alla tuua, sest all on vähem suitsu, selle selgitasin lõpuks välja. Teine viis anduri vaigistamiseks on patarei välja õngitseda ja seejärel klemmid küljest lahti ühendada.

Seda kõike välja selgitades kostis ikka veel teise anduri lärm. Pidin redeli toast läbi köögi veel koridori viima, enne köögis mööblit ümber paigutades. Alles seejärel õnnestus välja lülitada ka teine andur. Kui see kõik oli lõppenud, siis kõrvad huugasid ja olid lukus.

Suitsuanduri eesmärgiks on päästa elusid: andur peab magajale märku andma, et ruumides on suitsu. Ent pole head ilma halvata. Need andurid, mis mulle müüdi, on isegi eluohtlikud.

Selliste suitsuandurite puhul, mille alarmi ei saa eemalt välja lülitada, ennustan ma järgmist. Vanurid ja invaliidid, kellel pannkook kõrbeb või ahi suitsu sisse ajab, hakkavad redelitelt alla kukkuma ja oma luid murdma. Lisaks statistikale, kui palju inimesi on tules hukkunud suitsuanduri puudumise tõttu, saame varsti teha ka statistikat selle kohta, kui palju inimesi on surma saanud suitsuanduri lärmi tõttu.

Kõikidel inimestel pole kodus redelit. Mõni hakkab taburetil turnima ja kukub vastu mööblinurka oma kaelalüli katki. Osa inimesi lööb lärmava suitsuanduri harjavarrega laest alla. Kui mujal maailmas mängitakse hokit maapinnal, siis meie hakkame hokit mängima laes. Nii et ostke koos suitsuanduriga ka redel või vähemalt hokikepp.

Kui andur hakkab ilmaasjata üürgama elektrikatkestuse ajal, tuleb see alla võtta pimedas, sest otsmikulampi igaühel kodus käepärast ei ole.

Osa inimesi võtab suitsuanduri lõpuks üldse laest alla, jättes lakke vaid kinnitamispesa. Kui tuletõrje tuleb andurite olemasolu kontrollima, siis pannakse andurid kiiruga ülesse, et need hiljem jälle alla võtta kodurahu nimel. Seetõttu hakkab tulekahjudes hukkuma ka sääraseid inimesi, kellel paberite järgi on andurid paigaldatud.

Andurit ei saa laest kätte ka pime. Samas kurdid andurit ei kuule. Seega tuleks toota erinevatele inimestele erinevaid andureid. Kas seda on tehtud, seda ma ei tea: riigipoolne reklaam ja informatsioon on selles osas olnud puudulik.

Päris tulekahju korral tuleb arvestada aga ka sellega, et suitsuanduri jube lärm pärsib mõtlemisvõime ja külvab paanikat, nii et inimene ei pruugi ohtlikus olukorras enam kõige adekvaatsemalt käituda.