Jürgen Ligi: Elu tuleb 2010. aastal kergem, sest lootus on tagasi
Ligi pole glamuurimees, nagu paljud ta kolleegid, kel meeldib end näidata kodus, trennis, palmi all või (sport)autos. Ligi on halastamatu otseülteja, mõnikord on ta tõde valusam kui kuulajate valulävi. Ligi on alati rõhutanud, et tema jaoks on tähtis idee, mitte väline ilu. Ta on aastaid esinenud Eesti poliitika, julgeoleku, majanduse ja rahanduse teadjamehena. Tihti on tal ka õigus, mõnikord on ta aga ka üle pingutanud.
2010 on Ligi aasta — pole isegi oluline, kas palju või natuke ka tema toel, aga väga tõenäoliselt tema rahandusministriks olemise jooksul selgub Eesti euro-tulevik.
Jürgen Ligi, 2010. aasta alguses on inimestel kaks küsimust: kas euro tuleb ja kas elu Eestis läheb lihtsamaks?
Ta tuuakse. Kuigi kõik ei sõltu valitsusest, aga valitsuse tehtu on tänavu rahanduses suurem kui teadaolevalt kellegi teise tehtu Euroopas ning Maastrichti tarbeks peaks sellest piisama. Me hoidsime ära 12% defitsiidi SKPst. Aga ka alles jääv 3% ei saa jääda kestma.
Euro kui rahaühik ei too järsku positiivset murrangut, ta toob pikema ja eeskätt hoiab ära negatiivse. Elu on 2010. aastal kergem selle poolest, et lootus on tagasi ja toibumine näha. 2010. jooksul peaks ka tööpuudus pöörduma kahanemise suunas.
Kas teil oli 2009 poliitikukarjääri üks raskemaid?
Ma ei saa nii öelda, sest tõeliselt raskeks teevad elu asjad, mida ei saa parandada. 2009 oli mul see võimalus ja 2009 ei olnud liiga keeruline oma seisukohti ka selgitada.
Mis või kes jäävad teile meenutama lõppenud aastat?
Aastaarvuga seonduvad ikka pigem väga isiklikud või poliitikat puudutavad asjad. Majanduskriisi ja tööpuuduse saab küllap eristada. Spordisündmused samuti, Andrus Veerpalu come back, Gerd Kanteri go back — ajutine loodetavasti -, iseenda tagasitulek tegelikult ka.
Kultuur näiteks on palju ajatum, juubelilaulupidu kindlasti välja arvatud.
Hetkel on värskena meeles kõik selle aasta tülid, skandaalid ja arvamusavaldused. Mis tänavusest aastast läheb ajalukku ja jääb meid meenutama ka 50 aasta pärast?
Skandaalidel on vähe seost asjade ja arengute olemusega. Minu meelest jääb meid meenutama hoopis see, mida me tegime või mõtlesime majanduskriisis. Usun, et selle põhjused peitusid majanduses endas.
Küllap ka Kopenhageni kliimakonverentsi. Võib-olla kui lootusetu, aga mõne arvates ehk siiski ka kui tarbetu.
Kas jõudsite 2009. aastal harrastustega tegeleda sama palju kui tavaliselt?
Ma igatahes püüdsin.
Teil on sport kui teraapia?
Ravi eeldaks haigust, aga ühtki sellist mul pole. Pigem tekitan neid liialdamisega juurde. Tasakaalustaja, maandaja ja kirg oleks vahest õige öelda.
Kui tihti olete sel aastal mõelnud, et tervise ja närvide nimel peaks poliitikast lahkuma?
Tervise ja närvide pärast polnud põhjust sellele mõelda. Aga moraalseid kaalutlusi on mul selleks küll. Poliitika sisu pole seejuures moraaliprobleem, vaid tõsiasi, et seda hinnatakse vaid välise ja kõrvalise järgi. Kaua ma selliselt konkureerida tahan, on küsimus, et tühjale punktikorjamisele ja -jagamisele, mis mind üldse ei kõida, pannakse ümberringi aina suurem osa energiast. Seni ei ole see Eestis liiga palju kõigutanud poliitilist tasakaalu ega otsuste kvaliteeti, aga isikuti on asi täiesti viltu nii valimistulemustes kui maines.
On teid kutsutud ka eraettevõtlusse?
On. Aga ega positsiooniga inimestele palju ütlema tulda, et aitab sulle küll. Poliitika ise on aga spetsiifiline ala, kust minnes peab jätkuma ka teadmist, et äriks pole valmis.
Mida ootate uuelt aastalt kõige rohkem?
Häid tuntud asju. Sest tundmatuid ei tea oodata.
