Jumal tänatud, iseseisvuse lõpp on lähedal

Veel viisteist kuud ja Eestist saab Euroopa Liidu liige — referendumil “ei” ütlemiseks on valijad liialt manipuleeritavad.

Ja ongi hea. Seniste kogemuste järgi võib öelda, et iseseisvus on eestlastele alati kahjulik olnud. Eelmine iseolemisaeg päädis mäletatavasti isikukultuse, vaikiva ajastu ja sovjettide ees käppade püstiajamisega. Uue iseseisvusega oleme jõudnud samasse seisu. Kes peale kanapimeda poliitiku saaks käe südamele panna ja hüüda: “Ilus oled, isamaa.”

Ei ole ilus, müüdav ja pahasti haisev on praegune Eesti pale. Valid liberaalse majanduspoliitika, saad Savisaare. Valid sotsiaalse turvalisuse, saad Kallase, no tule taevas appi. Midagi tobedamat kui praegune valitsuskoalitsioon on võimatu välja mõelda. Tegemist pole tõsiseltvõetava poliitika elluviimisega, vaid ostapbenderliku kombinatsiooniga võimuihast, ostetavusest ja müüdavusest.

Eesti maarahvas sai rahvuseks tsaariaegse surutise ajal, tiblaterror kasvatas eestlaste hulga suuremaks, kui kunagi ajaloo jooksul. Iseotsustamise ajal on kõik saavutused maha mängitud. Lapsi ei sünni, majanduslik ebavõrdsus on suurem kui kunagi varem, inimesed on poliitikast võõrdunud. Oktoobrivalimistest osavõtt püstitab rekordi — kunagi pole nii vähe inimesi valimas käinud.

Õnneks on pääsemine lähedal. Tulevane suur föderaalvõim — Euroopa Liit ei saa endale lubada “kord Piibeleht all, kord peal” ja “Andrese-Pearu” poliitikat. Populism ja provintsinääklemine lülitatakse suhteliselt lihtsate vahenditega välja, nagu nägime Austria puhul.

Eesti “jörghaiderite” osaks jääb omavaheline rebimine eurovoliniku ja europarlamendisaadikute kohtade pärast, aga see vintsklemine ei saa enam ohustada rahvuse tulevikku.

Meie jääme kiruma lollakaid euronorme, laseme mõisa köiel lohiseda, ja sigime nagu küülikud. Turvalise okupatsiooniajani on jäänud veidi üle aasta.