Julia Tomberg: Armuannid mittekodanikule
Põhilised tekkivad küsimused on järgmised. Miks ei mõeldud selle kõige peale varem? Kas tõesti saadi probleemi olemasolust aru alles siis, kui Eesti ühiskonnas tekkis poliitikute ja meedia ühekülgsete vaadete põhjustatud hirm seoses sündmustega Lõuna-Osseetias? Miks on teema püstitatud just nüüd, kuigi on ometi palju teravamaid probleeme, eelkõige majanduslikke?
Kas tõesti arvab valitsus, et venekeelne elanikkond on nii rumal, kurt ja tumm, et jookseb kodakondsust taotlema nii väikese armuanni pärast, nagu seda on paberite vormistamise lihtsustamine? Kas tõesti usub valitsus, et ilma siira soovita luua eluterve ühiskond — kus kõigil selle liikmetel on võrdsed õigused ja neid austatakse võrdselt — on võimalik saavutada kas või mingisugust tõsiseltvõetavat tulemust?
Kui võimud tõepoolest soovivad positiivset tulemust, siis miks ei taha nad näha probleemi põhjusi? Sest tõeline põhjus on ometi „püha lehm“: kodakondsusseadus, mida ei kavatsetagi muuta, nagu meile on korduvalt teada antud. Need küsimused on küll eelkõige retoorilised, aga nende vastused on venekeelsele elanikkonnale teada.
Lukas saadab venelase Venemaale
On ilmne, et huvi suurenemine kodakondsusteema vastu on põhjustatud peamiselt hirmust Lõuna-Osseetia sündmuste võimaliku kordumise ees Eestis. Samuti mõjutavad lähenevad valimised: kõigepealt kohalikud, kus reformierakondlased ihaldavad võitu Tallinnas. Huvitavam on kummatigi esimene põhjus: eeldatakse, et Eesti venekeelne elanikkond, eelkõige siinsed halli ja Venemaa passi omanikud, võivad osutuda ohuks rahvuslikule julgeolekule.
Arvestades naturalisatsioonitempo aeglustumist ja suurenenud huvi Vene kodakondsuse vastu, tuleb tunnistada, et olukord on tõepoolest „ebaterve“, rääkimata sellest, et poliitilises plaanis ei ole see kunagi „terve“ olnudki.
Kuid veelgi ebaloomulikum oleks kujutleda, kuidas inimesed seisavad Eesti kodakondsuse saamise järjekorras — sellal kui nende poole ei pöörduta samasuguse lugupidamisega nagu teiste Eesti elanike poole, vaid neisse suhtutakse nagu viiendasse kolonni, kui riiklust ähvardavasse ohusse — ja eriti kui kodakondsuse saamises ei muutu nende jaoks mitte midagi maal, kus enamik neid inimesi on sündinud, kasvanud ja tööd teinud.
Ja kogu seda protsessi vürtsitatakse haridusminister Tõnis Lukase kombel: inimesed, kes ei taha halli passi Eesti oma vastu välja vahetada, võiksid mõelda vahetada maad, kus elada.
Politoloog Anu Toots on püüdnud poliitiku sõnu mahendada, öeldes, et ta ei mõelnud seda nii. Aga lendu lastud sõna ei saa enam kinni püüda. Kui minister ennast nii väljendas, ei näe ta järelikult mingeid objektiivseid põhjusi tõsiasjal, et Eestis on nii palju halli passi omanikke. Ta ei tunnista, et selle olukorra on põhjustanud võimul olev eliit, kelle huvides oli viia venekeelse elanikkonna poliitiline mõju miinimumini. Lukase sõnad kõlasid mitte-eestlasele väga lihtsalt: võta kohver, mine jaama ja sõida Venemaale.
Lukas nagu paljud teised Eesti poliitikud on rohkem kui korra rõhutanud, et peamine on siinsete venelaste suhtumine Eesti riigisse. Tuleb märkida, et tegelik suhtumine ei huvita õigupoolest kedagi, huvitab vaid eesti keele valdamine ja nõustumine poliitilise peavooluga.
Eestimaa eestlastele?
Tahaks taas esitada küsimuse: kas tõesti tahab kodakondsuseta inimene, kellest noor riik pöördus ära kohe oma tee alguses, nüüd äkki saada selle riigi kodanikuks — paljalt sotsiaalse reklaami tõttu, üksnes elanikkonna parema informeerimise tõttu? Märgates ühtlasi pidevalt suhtumist endasse ja vaid enne valimisi tehtavaid pingutusi? Kahtlustan, et see on tühipaljas maksumaksja raha raiskamine.
Tegelikult on kõik väga lihtne. Võimude — pehmelt öeldes — ükskõiksuse tõttu ja samasuguse suhtumise tõttu ühiskonnas laiemalt, pideva haukumise pärast Venemaa suunal ning lummatuse tõttu eesti keelest ongi väga raske uskuda, et Eesti kodakondsuse populaarsus võiks suureneda.
Ja see pole mingi uudis. Ilma kodakondsusseaduse muudatuseta, vähemalt ilma sünnijärgse automaatse kodakondsuse andmiseta pole mingeid tulemusi saavutada võimalik. Sellest on pika aja jooksul rääkinud paljud sotsioloogid ja politoloogid.
Ei tahaks ennast arvata pessimistide hulka, kes leiavad, et olukorda ei olegi enam võimalik kuidagi parandada. Kuid olen kindel, et „präänikuga“ või selle otsingutega pole soovitut saavutada võimalik. Et selles valdkonnas mingitki edu saavutada, tuleb kõigepealt muuta poliitikute ja ühiskonna suhtumist küsimusse.
Praegusel hetkel jääb mulje, et paljude poliitikute meelest peab inimene küll riigile olemas olema, aga riik inimese jaoks ei peagi eksisteerima. Humanism, mis on üks põhilisi euroopalikke väärtusi ja mille poole Eestis on nii väga püüeldud, on jäänud täiesti tahaplaanile.
Probleemi lahendamiseks tuleb pöörduda selle põhjuste juurde. Kui poliitikul või tavalisel inimesel tekib järjekordselt tahtmine võrrelda Gruusiat ja Eestit, siis tuleb talle meelde tuletada, et sealse konflikti peapõhjuseks oli valitsejate loosung „Gruusia grusiinidele“.
Tlk V. K.
