Juku-Kalle Raid: Rahulolematute vaos hoidmine solvatute kaitsmise sildi all
Riigis on vaikne. Tähendab, inimesed pole vaiksed, vaid riigis on vaikne. Ja seda vaikust ilmestab – rahakapi kallal toimetavate ämmade ja muude lollide kõrval – üks pahaendeline eelnõu, mis ennustab sõnavabaduse olulist piiramist. Eelnõu kõneleb küll „vaenu õhutamisest“, ent sellel vagal veel on kuradi sügav põhi.
Ja pange tähele, kui see eelnõu läbi peaks minema, muutub väga küsitavaks, kas enam keegi julgebki plakatiga tänavale ronida. Tagajärgede pärast. Ent kõigest järjekorras.
Tegelikult on kogemused esimesest wabariigist olemas. 1934. aastal, peale Pätsi-Laidoneri riigipööret algas „vaikiv ajastu“. Paraku ei suutnud suur osa Eesti kodanikest sellest ühe raksuga aru saada, isegi siis, kui vaba sõna suukorvistati. Miskipärast sigineb pähe paralleel tänasega, kus eelnõud, mis ukse vahelt seadusteks kippuda tahavad, on varjatud leksika taha, millest esmapilgul ohtu karta ei oska.
Aga maksab järgi mõelda.
Peale mõnetist vaikust riigi ära keeranud võimu ladvikus hakkas „jää liikuma“. 5. augustil 1934 nimetas Päts uueks siseministriks Karl Einbundi, ühtlasi sai Einbundist ka Pätsi asetäitja. Einbund asus juba avalikult võitlema kõigi nendega, kes kahtlesid, et Pätsi valitsus on „rahva tahe“. Einbund käis välja kava, mis allutas Riigikogu, riigi- ja omavalitsused ning kogu ühiskondliku elu ja organisatsioonid otseselt valitsusele. Nii ta väitiski: „poliitiliste ja seltskondlikkude organisatsioonide tegevus seatakse valitsuse kontrolli alla, samuti allutatakse kogu eesti kirjasõna eeskirjadele“.
See tähendab siis, tsensuurile.
Edasi läks nagu läks, hakati sulgema ajalehti ning karistama kodanikke, kes julgesid avalikult valitsuse joonele vastu vaielda ning ikka leiti põhjus, et soov dialoogiks pole tegelikult midagi muud, kui „riigi alustalade nõrgendamine“ või riigivaenulik tegevus. Tavaline etapp võimu tsementeerimise juures.
Praegu, ligi 80 aastat hiljem, on toonaseid dokumente ja kodanik Konstantini tsirkulaare kuidagi tuttav lugeda. Eriti kui mõelda, et meie „tagakiusatud“ justiitsministeerium on algatanud eelnõu „vaenuõhutamise piiramiseks“, kus vaenu õhutamine võib tähendada tunduvalt suvalisemat käsitlusvõimalust, kui ühes normaalse sõnavabadusega riigis olema peaks.
Jagan täiesti Vaba Isamaalise Kodaniku nimelise organisatsiooni liikme Jüri Saare arvamust, kui ta mainib: „Mida arvab kodanik nähes, et ühiskonnasisene dialoog on üha enam asendunud olukorraga „koerad hauguvad, karavan läheb edasi“. Eestis on küll suur sõnavabadus ja meedia pakub võimalusi arvamusavaldusteks, kuid see ei ole poliitiline diskussioon, mille tulem saaks tegudeks. Vaenuõhutamist hakatakse käsitlema senisest oluliselt laiemal ja palju vabamalt tõlgendataval viisil, mistõttu hinge poeb kahtlus, et „koerad ikkagi häirisid karavani““.
Vaenu õhutamine seebiks
„Vaenu õhutamine“ on üks pagana lodev sõnapaar, selle otsetine kriminaliseerimine hakkab vähemalt siinkirjutajate arust ohustama õigust vabale eneseväljendusele.
Tõsi, see on nn „pakettseadus“, milliste vastu kõik poliitikud oleks justkui häält tõstnud, ent mis ikka nagu mingid lutikad kusagilt pragudest rahvaasemike lauale ronivad. Ja asja mõte on lihtne, tähtsamalt tahetakse tähelepanu kõrvale juhtida.
Antud pakett sisaldab näiteks kõikvõimalikke juhtumeid, mis puudutavad rahapesu, ametialast kuritegevust ja mida kõike veel. Vaenu õhutamise koht muudab aga senist korda. Näiteks praegu kuulud sa vaenu õhutamisest tuleneva paragrahvi alla, kui sinu sõna ja tegu on seotud, aga uues variandis nii enam ei ole. Tähendab, kui see asi teoks läheks, saaks kõike hinnata vastavalt tõlgendaja suvale.
Nii pole mingit garantiid, et „Peaminister seebiks“ plakatiga mõnele uuele ACTA-vastasele miitingule ilmuv tüüp ei või minna istuma, sealjuures isegi mitmeks aastaks. Kui antud plakatiga vehkimine on veel „süstemaatiline ja avalik“, mis tähendab, et kõne all olev kodanik kandub sellega rohkem kui kolmele miitingule, võib ta üsna kindlasti kuulata oma siseuksel pahaendelist koputust.
Igale lollile on selge, et antud seadusega üritatakse rahulolematuid vaos hoida, mitte solvatuid kaitsta. Ja oma olemuselt on see eelnõu sama napakas kui raamatupoe Slothrop's levitatud plakat, kus läbi korraliku musta huumori õpetatakse inimest patrioodiks. Toome üleskutse ära, äkki saavad vaimuhiiglased siit mõne uue eelnõu?
Kaitse okupatsiooni vastu:
1. Ära kunagi söö Aasia, Ameerika või vene toitu. Sinu dieet peaks koosnema vaid kohalikust kartulist ja süldist.
2. Ära loe The Guardian'i. Ammuta oma informatsioon Õhtulehest.
3. Boikoteeri Zara, Marks&Spencer ja G-Star Raw kauplusi; kanna ainult rõivaid, mis on toodetud Eesti Vabariigis.
4. Ära kunagi vaata Ameerika filme; kui filmist puudub enesetapustseen Mustamäel, siis ei ole see väärt vaatamist.
5. Unusta Saksa autod; kasuta ainult Eesti päritolu transpordivahendeid nagu hobused ja lehmad.
6. Osta ingliskeelseid raamatuid Slothrop's-ist ja põleta need oma tualetis.
Jõudu tööle!
