VEB fond moodustati 1990. aastate alguses, et hüvitada omaaegsesse Nõukogude Liidu välismajanduspanka jäänud Eesti hoiustajate raha. VEB fondi haldajaks sai Eesti Pank Eesti Vabariigi nimel. Fondi loomise algataja oli samuti Eesti Pank eesotsas tolleaegse panga presidendi Siim Kallasega.

Andes oma raha kaotanud ettevõtetele välja nõuete tähistamise sertifikaadid, võttis riik kohustuse kaotus ühel või teisel moel hüvitada. Nii leidis riigikohus selle aasta veebruaris. Samas ei ole VEB fond (ega Eesti Pank, mis riigi nimel fondi haldas) just liiga aktiivselt kahjude hüvitamisega tegelenud.

Kevadise riigikohtu otsuse kohaselt peaks riigil juba kuu aja pärast olema VEB kahjude hüvitamiskava. Hüvitamata sertifikaate on endiselt umbes 13 miljoni euro jagu. Koos intressidega võib aga hüvitatav summa kerkida kümnetesse miljonitesse eurodesse — olenevalt sellest, kas riik valib laushüvitamise tee või riskib sellega, et saab kaela veel ridamisi kohtuprotsesse (riigikohtus võitis riiki viis ettevõtet).

Peaminister Andrus Ansipi juhtimisel on aga Eesti riik valinud originaalse, kuid maksumaksjale potentsiaalselt väga kalliks minna võiva lahenduse: “Kohus kohustas Eesti riiki langetama selles küsimuses otsuse, mis ei tähenda, et kohus oleks kohustanud Eesti riiki maksma.”

Eesti Pangaga on see kõik aga seotud niipidi, et osa Eesti ärimeestest peab VEB fondiga seonduvat tänaseni Eesti Panga suurimaks häbiplekiks. Isegi mitte niivõrd tegevusetuse pärast VEB fondist hüvituste maksmisel, vaid seetõttu, et valitud firmad on VEB fondist siiski oma raha kätte saanud ja mitte vähe. Ülejäänud, valimatud, aga on näinud vaid trääsa.

Kõige hämmastavam on aga see, et pärast kõiki neid aastaid ning riigikohtu otsustki jätkavad nii Eesti Pank kui selle presidendikandidaadid VEB fondi teemalist vastutusest kõrvalenihverdamist ja ümmargust juttu. Pea liiva alla peitmine ei paranda just eriti Eesti Panga kuvandit elitaarse kõrgepalgaliste pintsaklipslaste kasutu klubina.