25. oktoobril rööviti Egiptuses Eesti kodanik – aastane Carmen. Juhtunust on möödunud kaks nädalat ning lapsest pole siiani midagi kuulda olnud. Kuna lapse röövis kodukohas tema isa, ei käsitle välisministeerium juhtumit mitte lapseröövi, vaid peretülina. Nii ei jäägi kohalikku keelt halvasti valdaval eestlannal üle muud, kui üritada Egiptuse asjaajamisega omal käel hakkama saada ning oodata.

Arvestades, et lapse isa oli egiptlane, võiks vähemasti teoreetiliselt liigitada juhtunu globaliseeruva maailma kõrvalnähtude kilda. Kuigi paralleeli toomine piraatide ja pantvangistajatega on meelevaldne, ei maksa siiski unustada, et nende puhul tegutses Eesti riik koos partneritega tulemuslikult ja mehed jõudsid koju.

On võimatu ette kujutada, mis tunded valdavad röövitud lapse ema, kes ilmselt teab, et vajadusel tuleb riik oma kodanikele appi, kuid tema puhul ei tule. Lihtsalt selle pärast, et seadus on selline. Nii tuleb hakkama saada vaid kaasmaalaste ja saatkonna moraalse toega ning võõras kultuuriruumis oma õigusi taga nõuda.

Justiitsministeeriumi andmetel on lapserööviks kvalifitseeruvaid juhtumeid iga aastaga järjest enam. Ja paraku võib "röövijaks" osutuda ka ema, kes koos oma lapsega Eestisse tagasi pöördub. Et seda ei juhtuks, tuleb hooldusõigus otsustada ära juba lapse elukohariigis. Vastasel juhul on lapsest ilma jäänud isal võimalik esitada taotlus lapse tagasitoomiseks. Ja nagu näitab üks selle aasta alguses tehtud kohtuotsus, ei lahene asjad alati ema kasuks ning võib juhtuda, et laps tulebki endisesse elupaika tagasi viia.