1959. aastal ilmus sotsiaalteadlasel Erving Goffmanil raamat, milles ta kirjeldas inimeste omavahelist suhtlemist. Nimelt oli autor märganud, et vestluses osalejad püüdsid mõjutada muljet, mida nad teistele jätavad. Nii astus Goffman sammukese edasi ja ristis argielulised suhted teatrilavaks. Ja seeläbi asetas ta inimesed näitleja rolli.

Selle rolliga, mida inimesed igapäevaselt etendavad, käib kaasas ka mask. See mask jaguneb kaheks: esiteks sotsiaalne ümbrus ja teiseks inimese välimus ja käitumine. Aga kuidas on kõik see seotud kõrghariduse või reformiga?

Aga on. On selle pärast, et jutt tasuta kõrgharidusest on samasugune mask, nagu see, mida suurema osa ajast võiks kanda perevägivalda harrastav ja muidu igati ontlik naabrimees. Kõrgharidusreformi puhul seisneb mask aga selles, et välja reklaamitud tasuta haridus pole peamine. Kõige olulisem on hoopis efektiivsuse tõstmine.

Suure reformituhina tulemused on muhedasti kokku võtnud Jürgen Ligi saates Kahekõne. Nimelt - tema hinnangul maksid enne pooled üliõpilased oma õpingute eest, nüüd saavad pooled üliõpilased tasuta õppida.

Paraku on asi huumorist kaugel. Üliõpilaste esindajate hinnangul ei tõsta seadus kõrghariduse kvaliteeti, vaid asendab lihtsalt eraraha riigi rahaga. Ja endiselt on lahendamata tudengite õppetoetuste probleem. Ka endine haridusminister Mailis Reps on öelnud, et ilma erarahata ja ainult riigi maksutulude eest ei suuda ülikoolid konkurentsivõimelist kõrgharidust pakkuda.

Teisisõnu on reformile tehtud kosmeetilisi muudatusi ja jäetud tegelemata probleemidega, mida president seaduseelnõud tagasi lükates välja tõi. Samuti puudus avalikkuses arutelu põhiseadusega vastuolus punktide üle. Nii pole ka midagi imestada, et mitmed reformi „ohvrid“ soovisid plaanitut edasi lükata. Paraku teerulliti neist rahumeeli üle.