Vähemalt sel kujul, nagu soomlaste sobing muu eurotsooniga lõpuks välja kukkus, näib olevat tegemist pigem Pyrrhose võiduga. Lisatagatised küll saadi, aga üsna ränkadel tingimustel: Soome peab maksma oma osaluse Euroopa stabiilsusmehhanismis ESMis juba esimesel aastal (mitte viie aasta jooksul, nagu ülejäänud euroriigid), Soomele makstakse madalamat intressi, tagatisrahad on külmutatudf 15-30 aastaks ning mis kõige olulisem, tagatised võivad moodustada vaid 20 protsenti päästepaketi osalusest.

Samas võib just pikk varade külmutamisaeg kujuneda lisatagatiste suurimaks plussiks. Soome rahandusminister Jutta Urpilainen nentis, et summa võib 30 aastaga paisuda tänu intressituludele 2,27-kordseks. Lisaks leiab Soome valitsus, et madalam intress Kreekale antud laenult ei ole probleem, kuna musta stsenaariumi kohaselt ei saada nagunii mingit intressi.

Soome pankade analüütikud ning majandusteadlased on siiski iseloomustanud saavutatud kompromissi kui keerulist, ebasoodsat ning -kindlat. Seda, et pakutav süsteem ei tundu eriti ahvatlev, osutab ka fakt, et lisatagatiste nõudmisest on tänaseks loobunud sellest varem huvitatud Holland.

Soome on kokku leppinud milleski, mis ei rahulda korralikult ei eurotsooni päästmise pooldajaid ega vastaseid. Valitsus saab sellega lihtsalt näo teha, et maksumaksja huvide eest on seistud. Soomlaste saavutatud kujul ei oleks Eestile tagatisi vaja — mis on muidugi lihtsalt suusoojaks öeldud, kuna meie valitsus ei pidanud vajalikuks lisatagatisi isegi kaaluda.