JUHTKIRI: Pedofiilia jäämägi hakkab sulama
Läinud aastal jäi vahele või veeti tagantjärele avalikkuse ette mitu eestimaist pedofiili. Karta on, et nad on ainult jäämäe tipp. Delfi nõudis läinud aasta novembris pedofiilide senisest efektiivsemat päevavalgele tirimist ning pedofiilia vastase eriüksuse moodustamist. Paistab, et vähemalt ühes osas on Delfit kuulda võetud.
Tänane Eesti Päevaleht kirjutab, et “politsei ja sotsiaaltöötajate poole pöördub üha rohkem murest murtud inimesi, kes teatavad lastevastasest seksuaalvägivallast.” See on hea märk.
Muidugi ei pea Delfi “hea märgi” all silmas inimeste muret või fakti, et kusagil keegi alaealisi lapsi pilastab. Positiivne asja juures on see, et kodanikud julgevad pedofiiliast lõpuks ka rääkida ning sellest vastavaid ametnikke teavitada. Liiga kaua on see teema kuulunud tõrjutud mälestuste või mahavaikitud saladuste valdkonda.
Oleks naiivne arvata, et politseisse pöörduvate inimeste arvu kasv tähendab ka reaalset pedofiilide arvu kasvu. Pigem on ikkagi tegemist sellega, et üha suurem osa sellest vastikust jäämäest hakkab nähtavale tulema. Pedofiilid on meie keskel olnud ja tegutsenud juba ammustest aegadest saadik. Seni on ohvrid või nende lähedased aga reageerinud kuritegudele tihti vaikimise või heal juhul kõrvaletõmbumise - suhete katkestamise ja elukohavahetusega.
Tänapäeva eestlane aga mõistab, et pedofiiliast rääkimine ning sellest teatamine ei ole häbiasi. Selle eest kuulub tänu neile esimestele julgetele ohvritele, kes senistes uudistes oma suu lahti on teinud.
Positiivse arengu kinnistamiseks peavad riik ja omavalitsused koostöös hoolitsema ka selle eest, et kõikides piirkondades oleks piisavalt vastava ettevalmistusega spetsialiste, politseinikke, psühholooge ning sotsiaaltöötajaid. Oskab ju ainult eriväljaõppe saanud inimene hinnata fakte ning vajaduse korral võtta pedofiiliateadet täie tõsidusega, vajaduse korral aga sõeluda nende hulgast välja pahatahtlikud pealekaebused.
