Ministeerium põhjendab oma otsust IRLi vastuseisuga, IRL oma vastuseisu aga sellega, et Eestis olevat kõik täiskasvanute (koos)elu puudutavad seadused juba olemas. Tegelik põhjus on muidugi palju sügavamal.

IRLi vastuseisu üks olulisemaid komponente oli hirm homoabielude või nendega peaaegu võrdsete kooselu registreerimiste ees. Kindlasti tegid IRLi sees tugevat lobitööd ka vaimulike ühendused, kelle toetus IRLi isamaalaste tiivale tähtis on. Ametlik vaimulik Eesti eitab aga homokooslusi endiselt peaaegu fundamentalistliku kirega.

Mis tahes katse samasooliste kooseluks paremaid juriidilisi eeldusi luua põhjustab Eesti konservatiivsetes ringkondades ikka veel õudusvärinaid. Kusjuures need värinad on üsna karjuvas vastuolus suure osa protestantliku Euroopa nüüdistavadega, rääkimata sellest Baltoskandiast, kuhu me tihti kuuluda tahame.

Valitsuse eesmärgiks ei peaks olema kõige vanameelsemate arusaamade ees koogutamine, vaid julge suunanäitamine - eriti siis, kui see puudutab vähemuste inimõigusi. Euro nimel tehti sada trikki, seatakse tänaseni atra toetusprotsendi suurendamiseks, seksuaalvähemuste õiguste eest võitlejaks ei julge aga keegi hakata.

Hirmud homode õiguste paranemise ees on naeruväärsed ja lapsikud. Homoseksualism ei ole mingi nakkushaigus, vaid väga konkreetne kaasasündinud seksuaalsuse vorm. Kuigi homovastased armastavad kõrvutada homoseksuaalsust pedofiilia, zoofiilia ja muude perverssustega, on sel puhul tegemist täiesti kontekstivälise, kallutatud võrdlusega.

Geid ja lesbid on täiskasvanud inimesed, kes - nagu ka heterod - valivad täiesti vabatahtlikult kas üksi- või kooselu. Pole ühtegi objektiivset tegurit, mis põhjendaks nende kohtlemist ühiskonna poolt heteroseksuaalsetest kodanikest erinevalt. Kui nad valivad kooselu ja soovivad seda ka juriidiliselt kinnitada, siis on riigi kohus seda võimaldada.