JUHTKIRI: Nobeli rahupreemia andmine Obamale leevendab Euroopa postbushilikku stressi
Nobeli rahupreemia on maailma hinnatuimaid tunnustusi, mille saajad on teinud pikka ja põhjalikku tööd kas rahumeelses iseseisvusvõitluses või teisi osapooli lepitades. Obama on selles seltskonnas peaaegu kollanokk, rookie.
Nobeli komitee otsus näitab, et USA eelmise presidendi George W. Bushi kaks ametiaega mõjusid Euroopale isegi rängemalt, kui see välja paistis. Rahupreemia andmine Obamale on mingil tasandil üks postbushiliku stressi ilmingutest. See peegeldab seda hüsteerilist kergendustunnet, mis on vallanud (avatusega harjunud põhja)eurooplasi pärast padukonservatiivse, -religioosse ning mõnedel hinnangutel ka padurumala Bushi ametist lahkumist.
Juba Obama valimine esimese mustanahalisena USA presidendiks oli oluline samm maailma ajaloos. Pärast Ovaalkabinetti asumist on ta aga teinud ka hulga olulisi avaldusi. Need on kõik olnud kantud Nobeli komitee poolt klassikaliselt hinnatud ideedest: püüdlusest leevendada pingeid ja takistada rahvaste ning kultuuride vaheliste konfliktide süvenemist. Sellesse nimekirja mahuvad nii avangud islamimaade suunal kui ka uue kursi otsimine suhetes Venemaaga.
Just viimane on aga põhjuseks, miks rahupreemia andmine Obamale võib tunduda ebaõiglane ida- ning keskeurooplastele. Raketikilbi rajamise plaanist loobumine ning vähem-karmi-kätt-poliitika Kremli suhtes võivad tunduda postsovetlikus ruumis reetmisena.
Obamale antud rahupreemiat võib pidada ka omamoodi usalduskrediidiks. Nobeli komitee ei tunnusta tema puhul niivõrd seda, mis on tehtud, kuivõrd julgustab liikuma valitud suunas.
