Paneelidest väga vahelduva kvaliteediga kokku laotud karpmajad meenutavad kohtuarstlikust meditsiinist tuttavaid laibariiuleid, kus iga “keha” eraldi sahtlisse aetakse. Väljast vaadates ebaesteetilisuse etalonidena näivates kastides võib olla viimase peale vuntsitud luksuskortereid, aga reaalsus algab kohe trepikojas.

Õnnega on koos need, kellelel on vedanud oma korteri- või trepikojanaabritega. Paraku on nii, et lärmavaid peolisi, trepikodadesse prügi kuhjavaid naabreid ja ühist omandit roojavaid elanikke või läbiastujaid jagub sisuliselt igasse majja. Parimalgi juhul võib naabrite tülide stereokvaliteedis otseülekannete põhjal koostada mõne aja pärast nende psühholoogilisi profiile.

Kuid!

“Igas selles kuradi karbis elab inimene, kes tahab õnnelik olla,” öeldakse filmis “Sügisball”. Iga “mägede” maja on paljude tavaliste inimeste kodu, kes tahaksid rahu, ilu, puhtust ja vaikust, aga ei saa omale enamat lubada.

Seetõttu seisavadki Tallinn, Tartu, Kohtla-Järve jt “mägede” omavalitsused silmitsi faktiga, et karpmajade hordid ei kao lähitulevikus kuhugi. Küll aga tuleks linnades kaardistada iga nõukaaegne paneelmaja, sest osa neist hakkab lähima paarikümne aasta sees lähenema oma algse kasutusea lõpule. On oluline, et Eestis ei leiaks aset mõni Leedus, Venemaal või Türgis juhtunute taoline õnnetus — paneelmaja kukub lihtsalt kokku.

Lisaks vajavad “mäed” omavalitsuste selget arusaama sellest, kuidas maju lammutama ja uutega asendama hakatakse. Lõpmatuseni ei ole neid “arhitektuuri suursaavutusi” siiski võimalik linnapilti masendamas hoida. Enne kui esimesed neid vanadusnõdraks muutuvad, peab olema selge, mis saab edasi.