Reedel tabas Eesti ühsikonda jahmatus, kui selgus, et kahekordne olümpiavõitja Erika Salumäe suunab oma kullad, ühe jalgratta, diplomid ja muu rahvusliku pärandi Londonisse oksjonile. Delfi möönab, et Salumäel on õigus oma tiitlite ja muu varaga teha just seda, mida tahab, aga...

Aga - Salumäe on üks neist sportlastest Eestis, kelle käekäik peaks korda minema ka riigile. Tõsi, sõna riik on mitmetähenduslik ja ümar, kuid just kultuuriministeerium peaks huvituma, kuidas läheb Eesti kunagistel (ja praegustel) tippudel, millised on nende mured (ja rõõmud) ja kuidas neid saaks vajadusel aidata.

Riik on Salumäe mure suhtes - sest niisama ju oma varandust keegi müüma ei hakka - tumm. Küll on märgata Eesti Olümpiakomitee, mitme eraettevõtete ja rahva pingutusi, kuid Rein Langi ministeerium kehitab ükskõikselt õlgu. Salumäe pole nende asi.

Delfi imestab, et kui meie riik on viib sadu tuhandeid abistamiseurosid Grusiasse, Moldovasse, Afganistani ja mujale, kus häda majas, siis meie oma olümpiavõitja ei kõneta riiklikul tasandil mitte kedagi. Salumäe olümpiakullad 1988 ja 1992 omasid kannatanud rahva hingele suuremat balsamit kui kõik muu. Salumäe oli kangelane. Aga kõige suurem viga, mida riik saab teha, on oma kangelaste unustamine. Eesti pole enam nii vaene, et ei suudaks aidata oma olümpiavõitjaid.

Salumäe pole lihtsa iseloomuga ja ta eneseuhkus on kunagisele maailma ühele parimale naissportlasele kohane, aga see ei tähenda, et riik võiks sama kõrgilt talle vastu käituda. Me alles hiljuti saime lugeda raamatut, kus kirjeldatakse ühe eestlasest võrkpalli olümpiavõitja hingevalusid, sisemist võitlust ja elu viimaseid hetki.. Kas see tõesti siis kedagi ei õpetanud?

Rein Lang, unustage palun, et Salumäe oli kunagi Keskerakonnas ja unusta Reformierakonna loogika, et "riik aitab vaid neid, kes ennast ise aidata suudavad". Just kultuuriministeerium peab algatama Salumäe abistamisaktsiooni. Nüüd ja kohe!