JUHTKIRI: Lapsporno puhang Eestis
Numbriliselt ei ole kasv väga suur (49 juhtumi võrra 27-lt 76-le), kuid protsentuaalselt lisandus lapspornojuhtumeid 181 protsenti. See on igati tervitatav.
Loomulikult ei oleks see tervitatav, kui juhtumite lisandumise taga oleks pedofiilia või pedofiilide aktiivsuse kasv Eestis. Õnneks nii siiski ei ole. Läinud aasta statistiline kasv näitab hoopis seda, et valvsate kodanike ning politsei tegevus (mitmel puhul rahvusvaheliste ühisoperatsioonide näol) kannab vilja.
Eestis ei peideta pedofiilide või nende haigeid himusid rahuldama kippuvate pornomeistrite peale sattudes enam pead liiva alla. Politsei aga on suutnud tihti keerukates võrgustikes tegutsevale "pervomaffiale", nagu meie kolumnist Andres Anvelt seda 2009. aasta novembris tabavalt nimetas, üha paremini jälile saada.
Nii üht kui teist - kodanike valvsuse lisandumist ning pedofiilia ning lapspornoga tegeleva politsei töö tulemuslikkuse kasvu - on aga põhjust tervitada. Maailmas pole ühtki teist kuriteoliiki, mis kõige süütumaid olevusi niivõrd jõhkralt sandistaks, kui pedofiilia ja lapsporno. Isegi kui sandistamine ei juhtu olema füüsiline, siis on see kindlasti vaimne.
"Politsei vahendid ja varustus võitluseks „pervomaffiaga“ ei saa erineda „narkomaffia“ vastase võitluse omadest," kirjutas keskkriminaalpolitsei ning Politseikolledži endine juht Anvelt pisut üle aasta tagasi. Eelmise aasta statistika osutab, et sammuke selles suunas on astutud.
