Põhimõtteliselt on põhi- ja gümnaasiumiharidust püütud Eestist ikka aeg-ajalt paremaks reformida. Paraku on suuremalt jaolt läinud, nagu alati.

Viimasel korral, läinud aastal, otsustas haridusministeerium kehtestada mõtte poolest väga ühese seadusega väga selge koolikorralduse, mis on tuttav muu hulgas Soomest. Igale lapsele terves riigis on määratud elukohajärgne kool, kuhu ta läheb esimesse klassi ning kuhu pääsemiseks ei ole tema vanematel teha muud kui kirjutada avaldus. Ei mingeid erandeid.

Uue seadusega sattus pealinna Tallinna hariduselu korraldav haridusamet valiku ette. Mida järgida, ministeeriumi initsiatiivil vastu võetud seadust või käputäit koolijuhte, kes käsitlevad oma kesklinnas asuvaid tavalisi munitsipaalkoole uhkete erakoolidena ning kes sattusid paanikasse oma eliitpositsiooni kaotamise kartuses.

Alguses tundus Tallinna haridusamet kalduvat seadusekuulekuse poole, andes teada, et kõikidesse pealinna koolidesse määratakse elukohajärgsed õpilased on punkt. Selleks ajaks kui n-ö asjaks läks, oli aga ameti juhtide meel muutunud (õigem oleks vast öelda muudetud). Seaduse täitmise asemel tekitati kolossaalne koolisegadus, mille kibedaid vilju osa koolidest ja vanematest endiselt seedima peab.

Parem ei ole olukord ka lasteaedadega, mille suhtes valitseb pealinnas juba aastaid kaks paralleeltegelikkust. Üks on linnavalitsuse oma, milles kõik on korras, lasteaiad säravad puhtusest ning kõikide laste jaoks jagub kõike, mida vaja ning jääb ülegi. Teine on aga lasteaedade ja -vanemate reaalsus, kelle jaoks lasteaedade ümber toimuv on nagu kunagisest Nõukogude armee teemalisest anekdoodist: “Mida te ülejääkidega teete? Sööme ära ja jääb puudugi veel!”

Kas Tallinn saab endale tõesti lubada, et üha enamad lastega pered võtavad kätte ja n-ö hääletavad jalgadega ehk siis kolivad linnalähedastesse valdadesse, võttes kaasa nii oma lapsed kui maksutulu? Kui linn teaks, mida lastega peredes tegelikult mõteldakse, teaks see, et üha enam nii ka plaanitakse teha.