Hoolimata sellest, et riiki on 41 aastat „juhtinud“ rahvusvahelise terrorismi toetamises ning oma riigi kodanike tagakiusamises süüdistatud hirmuvalitseja Muammar Gaddafi, on lääs Liibüat paljudest teistest riikidest märksa ettevaatlikumalt kohelnud. Vähemalt viimasel ajal.

Ka praegused, erinevatel hinnangutel kuni 400 inimohvrit nõudnud kokkupõrked meeleavaldajate ning turvalisusjõudude ja sõjaväe vahel ei ole tekitanud sugugi sellist protestilainet nagu hiljutine vägivald Egiptuses.

Põhjust ei ole vaja kaugelt otsida. Liibüa kuulub maailma riikide hulgas esikümnesse nii tõestatud kui hinnanguliste naftavarude poolest. Tegemist on olulise naftatootjaga, mida osutab kas või fakt, et nafta hind maailmaturul on tõusnud juba praegu, mil Liibüa rahutused on kestnud vaid vähem kui nädala.

Kuigi välisminister Urmas Paet, tema Soome kolleeg Alexander Stubb ja veel mõned Euroopa liidu liikmesriikide välisministrid nõudsid eile Liibüa vastaseid sanktsioone, on lääs suhteliselt vaikne. Sanktsioonide kehtestamistki käsitleb praegu Euroopa liidu ametnikkond… Aga tuletagem meelde, kui käbedalt ja palju vähesematel põhjustel on sanktsioonid jõustunud näiteks Valgevene taolise mitte-naftariigi puhul.

Ka president Obama, kes peab New Yorker -nädalalehe andmetel küll salajasi läbirääkimisi Talibaniga, ei ole Gaddafile teatavasti helistanud ning rahva tapmise lõpetamist nõudnud.

Nii ongi protesteerimine Gaddafi kontrolli all olevate julgeolekujõudude ning armee ebainimlike võtete vastu jäänud valdavalt Liibüa oma diplomaatide hooleks. Vastukäiguna oma juhi meetmele on tagasi astunud muu hulgas Liibüa suursaadikud USA-s, EL-s, ÜRO juures, Indias jm. Kaks sõjaväelendurit on aga võtnud oma hävitajad ja põgenenud nendega Maltale, et mitte tsiviilisikuid tulistada.

Meeleavaldajad Liibüas — nii nende käes olevates Ida-Liibüa linnades kui ka pealinnas Tripolis — tunduvad üha otsusekindlamad. Eriti pärast Muammar Gaddafi öist teleesinemist, mis oli lühike, ebakindel ning segane. Lääneriigid on aga üha suurema dilemma ees.

Võimu üleandmis- või -võtmisprotsess saab Liibüas igal juhul raske olema. Jõustruktuuridele on rahval põhjust kätte maksta nii käimasoleva ülestõusu käigus kui sellele eelnenud rõhumisajal toimunu eest. Gaddafi poja Saif al-Islam Gaddafi sõnad, et Liibüa liigub kodusõja suunas, ei pruugi seega sugugi liialdus olla.

Kui Liibüa taoline riik aga lõplikult stiihia kätte langeb, mõjutab see otseselt naftatootmist. Ja see on närv, mille valu suhtes lääneriigid kõige tundlikumad on.