JUHTKIRI: Keskerakonnal on ükskõik!
Kummalisel kombel suhtutakse Eestis väsimuse, tüdimuse või lausa ükskõiksusega, et sihtasutus Tallinn 2011 sõlmis kultuuripealinna turunduskommunikatsiooni tegemiseks kolme miljoni krooni suuruse reklaamlepingu osaühinguga Midfield. Selle omanik Paavo Pettai on läbi viinud mitmeid skandaalseid Keskerakonna ja Tallinna linna reklaamikampaaniaid, sealhulgas ka K-kohukese, küttepuude ja kartulite kampaaniad.
Väliselt on kõik loomulikult JOKK. Oli konkurss, võitis parima pakkumise teinud ettevõte ja kõik. Need, kel tekivad korruptiivsed mõtted, on oma fantaasia ohvrid...
Nagu ka need, kes varem on arvanud, et kui Linnar Priimägi võetakse Tallinna heaks tööd tegema, siis ta töötab ka Keskerakonna heaks.
Delfi peab halvaks trendiks, et ühiskonnas hääbub valvsus ja murettekitavatele suundumstele vaadatakse läbi sõrmede. Isegi konkureerivad parteid on valinud väsinud toonil huumoriretoorika, kuigi (taas?) on õhus võimalik korruptsioon. Rõhutame: võimalik!
Aga kus on sotsid? Nad lubasid, et neist saab linnavalitsuse südametunnistus... Ilusad sõnad. Nende sõnavaht pärast Keskerakonnaga ühinemist Tallinnas on oluliselt muutunud. Nad on leplikud ja õrnahingelised, sest iga teravam sõna võib neid leivaisaga (loe: Keskerakond) tülli ajada. Samas on neil endal probleeme tõsiseltvõetavusega.
Keskerakonnal on endesuunalisest kriitikast ükskõik, sest võimalik elektoraat eestikeelset ajakirjandust ei tarbi ja arvab niikuinii, et kriitika on üldjuhul ebaõiglane. Nii ongi käes paradoksaalne olukord - Keskerakond on kriitika suhtes tuim, see omakorda vähendab kriitika osakaalu jne.
Mida siis edasi teha? Seda küsimust on küsitud kordi ja kordi. Meedia peab jätkama objektiivse kriitikaga, Keskerakonna sees võiks tekkida taas äratundmine, mis on vale ja õige ning nende partnerid erinevatel tasemetel võiks samuti öelda oma sõna. Näiteks sotsid.
