On räägitud poliitilisest kultuurist, rõhutatud väärikate ning eelkõige asjalike kampaaniate olulisust. On viidatud Indrek Tarandile, kes saavutas just erakondadele vastandudes Euroopa parlamendi mullusuvistel valimistel hiigelvõidu. On öeldud, et rahva usaldus esindusliku demokraatia vastu võltub demokraatia esindajate eetikast.

Ja mida teeb pärast kõiki neid hoiatusi ning meeldetuletusi Keskerakond? Teeb näo, nagu poleks midagi kuuldudki ning alustab 2011. aasta riigikogu valimiste kampaaniat mitte enda positiivseid külgi esile tõstes, vaid konkurente mustates.

Ilmselt on Keskerakonna sammude taga Atlandi tagant ammutatud kampaaniakorraldamise oskused. Kuulub ju vastaskandidaatide sarjamine nii olemuslikult USA valimiste juurde, et tihtipeale ei jää sealsetel poliitikutel enda kiitmiseks suurt üldse aega. Delfi on aga seisukohal, et mudamaadluskultuuriga pole vaja kodust poliitmaastikku reostada.

On selge, et Keskerakond võtab eelseisvaid valimisi väga tõsiselt. Plaanitakse ajaloolist valimisvõitu, aga selle saavutamine on osutunud loodetust palju keerulisemaks. Masu ei ole võimukoalitsiooni populaarsusele oodatud (halba) mõju avaldanud, kuna õnnestunud europrojekt kompenseerib massilise töötuse negatiivse mõju.

Seega seisab Keskerakonnal ja võimalik, et nendega vasakrinde loosungite alla ühinevatel sotsidel-rahvaliitlastel ees väga vihane võitlus. Oma saavutuste ja paremuse asemel on vähemalt kampaania avakaardiks aga valitud hoopis vastaste üle irvitamine. Kahju.