Kuidas edasi?

Loomulikult võime me nii piiri- kui ka rahulepingu temaatika “igaveseks ajaks” kalevi alla lükata. Jaapan ja Venemaa on Teisest maailmasõjast saadik omavahel hakkama saanud, kuigi ametlik rahuleping on endiselt sõlmimata ning vaidlusalustest Kuriili saartest ei ole loobunud kumbki osapool. See ei ole takistanud omavahelist äri ning vähendanud Jaapani toetus Venemaa majandusreformidele 1990. aastatel.

Kõige pragmaatilisem samm oleks Tartu rahulepingust loobumine — eriti kui arvesse võtta, et de facto on Eesti juba loobunud maa-aladest, mille tagasinõudmist Venemaa seoses Tartu rahulepinguga kardab.

Samas on Tartu rahu olnud üks Eesti vabariigi järjepidevuse alustalasid, millest meie riik on ka okupatsiooni tingimustes kompromissitult kinni hoidnud. Sellest loobumine võib tekitada just nimelt järjepidevuse küsimuses juriidilist turbulentsi.

Erinevad poliitikud, muu hulgas president Toomas H. Ilves, on kutsunud üles loobuma piirilepingu tekstile 2005. aastal lisatud preambulist. Tõsi, see oleks kõige kiirem tee piirilepinguni. Kuid seda võidaks rahvusvaheliselt tõlgendada ka kui loobumist Tartu rahulepingust kui sellisest.

Veelgi enam, see võib anda Kremlis hetkel valitsevale “ajaloo moonutamist” taunivale doktriinile võimaluse väita, et Eesti tunnistab praembulist loobumisega ka 1940. aastal Nõukogude Liiduga vabatahtlikult liitumise fakti.

Üheseid lahendusi pakkuvaid valikuid seega hetkel ei ole. Kindlasti ei oleks hea valik end (tõsi)rahvuslasteks nimetavate äärmuslaste poolt soovitav territoriaalsete nõudmiste tee. Eesti rahvuslik huvi ei ole mõttetu provotseerimine. Rahu, isegi kohati sõjakas rahu, on alati parem kui ka kõige rahulikum sõda. See tasub arvamuste ääremaadelgi meeles pidada.