Tänane Eesti Päevaleht kirjeldab pealinna rattateedel valitsevaid ohte. Neist kõnekaim on rattatee, mille äärest ääreni laiub piklike piludega kanalisatsioonikaevu kaas. Pilud on täpselt nii laiad, et sinna mahub sportlikuma ambitsiooniga jalgratta esirehv ja nii võib igast huvilisest saada jalgratta-kamikaze.

Kuna Eesti kliima on tihtilugu kehvavõitu ning ka inimesed mornid, on linn omalt poolt püüdnud vähemalt jalgratturite elu huvitavamaks teha. Nii on väga hoolikalt välja kalkuleeritud mõningate (laterna)postide või prügikastide asukohad, mis on asetatud just täpselt keset jalgrattateed. Nii saavad velofännid slaalomit sõita.

Rattateedesse investeerimatuse põhjuseks on ühest küljest muidugi raha – milleks kulutada asjadele, mida keegi ei kasuta? Teisalt – ei saaks öelda, et praegune lõksurohke linnapilt sadulasse meelitaks.

Linna poolt on mingit liikumist siiski märgata. Hiljuti lõppes ratturite jälgimine Endomondo rakenduse abil ning kui külm ärksamaid ametnikke ära ei võta, võib juhtuda, et ratturite tegelikku liikumist arvestatakse ka linna planeerides.

Täpsemalt – kui linna äärest kesklinna suundub rattatee, siis kesklinnas see ühtäkki lõpeb. Nüüd on siis jõutud arusaamale, et tark oleks ka kesklinn rattateestada. Kuigi jah, kõnniteedele võib ju jooni maalida, aga joonest endast on vähe abi, kui ülejäänud linnakeskkond on täis eluohtlikke takistusi.

Arvestades, kaua Tallinnas rattateede asja on aetud, läheb enne põrgu jäässe, kui Tallinnas saab normaalselt jalgrattaga sõita. Kuigi... kunagi väideti, et enne läheb põrgu jäässe, kui Soome šoki-rokki viljelev Lordi Eurovisiooni võidab. Aga näe, võitis. Seega lootus sureb viimasena. Ka Tallinna jalgratturite südameis.