JUHTKIRI: Kalev kaotab koduturul konkurentsieelise
Eestlaste jaoks on Kalevi toodang tähendanud kahesaja aasta pikkust Eesti maiustuste valmistamise traditsiooni, mida ei suutnud murda kumbki maailmasõda, nõukogude võim ega kapitalismi taassünd. Kalevi toodangut on ostnud eestimaise eelistamise nimel ka need, kes ei ole suuremat pidanud tootmise 1990. aastatel omandanud suurärimees Oliver Kruudast.
Eestis poolt kommi- ja šokolaaditurust oma käes hoidnud Kalev kaotab seega uute omanike tõttu ühe olulise konkurentsieelise - eestimaisuse kuvandi. Oluline osa tarbijatest ei mõtle ratsionaalselt ning on valmis kodumaisuse aurast ilma jäänud Kalevi toodangule selja pöörama.
Samas ei tekita see ettevõttele tervikuna nii suurt kahju, kui esmapilgul paistab. Kodumaisel - pidagem meeles, et väiksel - turul võimutsenud Kalev on seni silma paistnud kui kehv eksportija. Kui 1920. aastatel hiilgas Kalevi eelkäija Kawe just nimelt tugeva eksportijana, siis täna suudab Kalev välismaale müüa vaid pisut üle kümne protsendi oma toodangust.
Kui nüüd uued omanikud suudavad teoks teha oma eile välja öeldud plaani ja Kalevi ekspordivõimekust tõsta, kompenseerivad suuremad välisturud kodumaise tarbimise vähenemise. Eriti kui arvesse võtta, et kehva kasumi poolest silma paistanud Kalev on müünud Eestis oma toodangut suhteliselt odavalt. Välismaal saab selle eest paremat hinda küsida.
Mis aga puutub "Eesti kommide" kadumise väitesse, siis on lõpmatuseni püsiv kodumaisus tänapäeva ärimaailmas üldse ebareaalne unelm. Firmasid ostetakse ja müüakse risti-rästi, eriti strateegiliselt vähetähtsaid. Kui teemale kainelt läheneda, siis on oluline ikkagi kommide-küpsiste-šokolaadide retsept ning kvaliteet, mitte see, mis keelt kõneleb ärimees, kes kõige kõrgemas kabinetis istub.
