JUHTKIRI: Homoabieludele "jah", emotsioonideta
Iseenesest ei muuda eile minister Langi poolt isiklikult seksuaalvähemuste esindajatele esitletud analüüs muidugi veel midagi. See ei ole seadus, see ei ole isegi soovitus. Analüüs pakub välja kolm teineteisest küllaltki kaugel olevat versiooni „mitteabielulise kooselu“ reguleerimiseks: jätta kõik, nagu on; valida „kolmas tee“ uuelaadse partnerluslepingu näol; lubada homoabielud.
Kuid ainuüksi fakt, et justiitsministeeriumi ametlik analüüs esitleb homoabielude seadustamist ühe võimaliku arenguvariandina, on tähelepanuväärne. Katoliiklikus Leedus oleks see mõeldamatu.
Homoabielude vastaseid argumente jääb järjest vähemaks. Justiitsministeeriumi analüüs käib ajaga kaasas ja märgib, et kaks senist argumenti soolise sättumuse alusel eristamiseks — traditsioonilise abielu kaitse ning võime saada järglasi — kaotavad argumentidena aina enam mõju.
Esiteks abielluvad ka heterod üha vähem. Mis aga puutub järglastesse, siis on arenenud ühiskondades ammu selgusele jõutud, et homosid ei ole nagunii võimalik kuidagi heteroteks sundida ning massiliselt järglasi tootma panna.
Üks takistus analüüsi variantide kaks ja eriti kolm teokstegemisel siiski on: rahva arvamus. Juunis valminud uuringu kohaselt on homoabielude vastu 68 protsenti ja otseselt poolt vaid 13 protsenti Eesti elanikest.
Teisalt on tegemist puhtalt emotsionaalse vastasseisuga. Eesti rahvas ei ole ometi nii rumal, et pidada homoseksuaalsust mingiks õhu (või propaganda) teel levivaks nakkuseks, mis homoabielude seadustamise korral massiliselt levima hakkab.
Siinkohal on aga põhjust mõtelda riigi ja kodaniku suhte ning omavaheliste rollide peale. On hetki, mil Riigikogu, valitsus ja president ei saa lohiseda avaliku arvamuse lõa otsas, vaid peavad sellest mõne sammu ees käima ning suunda näitama.
Delfi leiab, et kõnealuses küsimuses on peatselt see hetk.
