JUHTKIRI: Fakkjuud meil näidata ei tohi, pornot vaadata võib
Eesti lapsi varitsevad internetis eelkõige erootilised ja pornograafilised pildid, päriselus kohtuma kippuvad võrgututtavad, seksiga seotud sõnumid ning küberkiusamise oht. Kõigi nende puhul on meie laste ohutegur kas Euroopa kõrgeim või vähemalt esikolmes.
Iseenesest ei ole eeltoodus midagi eriti imekspandavat, võttes arvesse, et Eestis elavad lapsed kasutavadki internetti Euroopa mõõtkavas väga palju. Kui juba džunglis ollakse, siis pole ime, et põrgatakse kokku ka sealsete kiskjate ning metsikute tihnikutega.
Eesti eripära on, et kuigi meie lapsed on ohtudega silmitsi tihedamini kui Euroopa suguõed ja -vennad, on veebijõleduste tõttu häiritud olnud või endast välja läinud vaid iga kaheksas poiss või tüdruk. See tähendab, et meie lapsed on juba enam-vähem kümneaastaseks saades üsnagi paadunud. Isegi rõvedused ei loksuta enam.
Nii juhtubki, et lasteaiaeas laps tuleb koju ning teatab, kuidas lasteaias olla lubatud sõrm punaseks värvida, "kui keegi veel fakkjuud näitab". Seda viimast aga olla õpetanud sõpradele vanem vend või õde, kes õhtud läbi juutuubist videosid vaatab. Karmimatest avastustest rääkimata, mille jälile väike Mikk või Anneli olla legomängu arvutiga mängides jõudnud.
Kuigi ükskõiksust võib muidugi pidada ka teretulnud kaitseks karmi eluteglikkuse eest, on liigvarajane kõvakskeetmine siiski lapse arengule kahjulik. Nii sünnivad need kalestunud täiskasvanud, kellel ei jagu soojust, südant ega solidaarsust isegi kõige lähedasematele.
On hea, et "fakkjuu" näitamine vähemalt lasteaias ära keelatakse. Probleemi tuumani jõudmiseks tuleks aga minna algläteteni. Sinna, kus meie lapsed - tihti üksi ja kontrollimatult - seisavad silmits klaasist kuvariga, mis lubamatult tihti kujutab endast põrgu eeskoda.
