JUHTKIRI: Ansipi muinasjutud ja õpetajate mured
Kas taoline loominguline liialdus hakkab ühel hetkel meid ennast hävitama? Seda saame vaid oletada.
Delfi pole vist ainus, kel on Ansipi (loe: Eesti rahva) edulugude lõputust kuulamisest kõrini. Jah, oleme esimese kriisi enam-vähem õnnelikult üle elanud ja ootame murelikult kriisi teist haripunkti, kuid inimesed on sisemiselt ebakindlad ja oskavad üha vähem Ansipi rõõmustamisega kaasa minna. Tavakodanik ei mõtle Kreekale ega Euroopa "suurtele huvidele". Miks peakski? Tavakodanik mõtleb oma perele, homsele päevale ja heal juhul ka pensionipõlvele.
Ansip soovitab Euroopa riigijuhtidel Eestist eeskuju võtta, kuidas rahandus korda saada. Kui mõni Euroopa riigijuht viitsiks Ansipiga diskuteerida, siis kindlasti soovitaks nad oma kodanikest, näiteks õpetajatest, rohkem hoolida.
Reformierakonna kangus ja meeletu programmilisus, populismist, rääkimata, ei vii Eestit enam kaua edasi. Õhus on kaks väljakutset, mis tuleks paralleelselt ellu viia - haridus- ja haldusreform. Oleme mõlemaga venitanud juba aastaid, sest on teada, et kõiki osapooli rahuldavat lahendust ei leita. See on paratamatus. Aga taas lõikab aruteludesse Ansipi tuim ning jõuline retoorika - lähiajal haldusreformi ei tule. Punkt. Teema peaks justkui maas olema.
Aga ei ole, sest oleme liiga väiksed ja vaesed, et argade poliitikute taga oodata.
Ja mis saab õpetajatest? Vaadates nende teisipäevast meeleavaldust, peab tunnistama, et nii kaalutletud, organiseeritud ja argumenteeritud miitingut pole uues Eestis varem olnud. Poliitikute retoorika jääb aga mõistmatuks. Õpetajatel nagu oleks palgatõusu vaja, aga nagu ei ole ka... Nagu peaks kiiresti midagi otsustama, aga nagu ei pea ka...
Poliitikud, olge õnnelikud, et meie õpetajad on nii intelligentsed inimesed, et nad suuremat möllu ei korralda. Võimuerakondade tuimus on hämmastav. Vaid haridusminister Jaak Aaviksoo tahaks kiiresti reformid liikuma lükata, aga ta ei näe liitlasi. Kõik kardavad teha otsuseid, mis võivad mõjutada järgmist valimistulemust.
Delfi arvates olema kahe reformiootusega nii kaugel, et haldus- ja haridusreform tuleb ära teha. Sest otsustamatus on palju hullem Eesti tulevikule. Ehk oleme tegelikult siseriiklikult samas seisus nagu teised Euroopa riigid oma rahandust remontides.
