Juhani Tamminen: Õnnelik perekond

 (89)

Juhani Tamminen: Õnnelik perekond
Juhani Tamminen

Laste tegemine on tore tegevus, kuid laps võib osutuda ühele vanematest suureks koormaks nagu väljakannatamatu pohmell peale suurt pidu.

Eestis on kerge lapsed maha jätta. See on arusaamatul kombel tavapärane. Tihti olukord lahenenud nii, et lapsed jäävad emale ja isa ei maksa pennigi lapse ülalpidamise eest. Eesti ühiskond on ka nii jõuetu, et ei suuda aidata nõrgemaid. Kui Eesti riik aga maksaks emadele alimendid välja ja nõuaks need seejärel isadelt sisse nagu Soomes tehakse, viiks see Eesti vist pankrotti.

Lapsed maha jätnud isad kasutavad eelmiste laste heaoluks vajalikku raha uue pere ülalpidamiseks. Vajadusel võib ka uue perekonna lapsed maha jätta ja keskenduda jälle toredale tegevusele – laste tegemisele.

On täiesti tavaline, et eesti naine sünnitab lapsi mitmele mehele. Selles ei ole midagi halba - lapsed on rikkus. Laste maha jätmine ei tohiks aga olla tava, isegi mitte Ida-Euroopas. Eesti naised on aga vaimselt väga tugevad ja hoolitsevad oma laste eest. Nad on karastunud vastutust kandes. Selle kohta on soomlastel ütlus: „tädi oleks onu, kui tal oleks…“

Raha võetakse vastu

Võrdsuse põhimõttele toetuv ühiskond on laste tulevikule kindel alus. Sellele saab noor inimene toetuda ja oma elu rajada. Elu viib endaga kaasa, kas õiges või vales suunas. Üksikisikul on vastutus nagu ka ühiskonnal. Lapsel on aga õigus vanematele, armastusele ja heaolule. Vanematel on kohustused, aga ka õigused. Eesti riik ei suuda alati hoolitseda nõrgemate eest, vähemalt mitte nagu riik, mis liigub viie jõukaima riigi hulka.

Loe veel

Seotud lood:

Kahjuks pärandatakse madal enesehinnang sageli isalt pojale ja see võib avalduda ka vastutustundetus käitumises. Vastutustundetus aga avaldubki tihti selles, et isad hülgavad oma lapsed. Eestis on palju üksihooldajaid. Õnneks aga kasvavad paljudest lastest andekad inimesed ja tugevad persoonid, kes oskavad olla ka õiglased. Vaimne tugevus on ka hea enesehinnangu aluseks.

Lapsed maha jätnud vanemad ei ole eeskujuks kellelegi, ei mehele ega naisele. Muidugi ei tohi unustada, et loomulikult on paljusid korralikke ja püüdlikke üksihooldajast emasid-isasid. Isasid, kes hoolitsevad laste eest, kui laste ema on valinud elus kergema tee, sest ka ema käitumine võib olla vastutustundetu. Samuti on palju vanemaid, kes ei luba teisel vanemal lapsega kohtuda. Ekskaasad võivad lapsi kasutada karistusvahendina. Raha aga võetakse siiski vastu. Julm aga tõsi.

Osa isadest keeldub lastele raha andmisest ja selle asemel ostavad nad oma äranägemise järgi midagi toredat või viivad ta pühapäeval hamburgerit sööma. Nii ostavad nad lapse heakskiitu tuleviku arvel. Samas aga unustatakse ära vastutus ja see, et üksikvanematele tuleb anda võimalus hoolitseda laste eest ka majanduslikult. Raha järele on alati vajadus. Nagu ka armastuse järele.

Kogu komprat!

Paljud üksikvanemad vaikivad ega räägi hiljem sellest, kuidas teine vanem lapsed maha jättis. Kuigi sellega soovitakse lapsi kaitsta, soovitan juristina raskete aastate jooksul koguda teise vanema käitumise kohta materjale ja anda need lapsele, kui ta jõuab täiskasvanu ikka. Seda tasub mainida ka teisele vanemale, et too teaks, mida oodata. Las peab siis hiljem ise vestlusi vastutustundliku käitumise teemadel ja vastab keerulistele küsimustele majanduslikult raske lapsepõlve kohta.

Siinkohal on oluline küsida, kas sellise vanema laps hoolitseb hiljem oma vananeva vanema eest? Millised on enesekeskse vanema mõtted elu lõpupoolel? Kas ta tunneb kaotust, igatsust või ka üksindust?

Kui vastutustundetus järjest kasvab, peavad vastutustundlikud üles astuma, et ühiskond suudaks toimida. Oleme valmis maksma ja hoolitsema nõrgemate eest. Maksud on ühiskondlik õnnistus. Väidan, et igasugune abi nõrgematele tuleb ühiskonnale mitmekordselt tagasi. Kõikidel ei ole võimalik kolida heaoluühiskonda, kus nende asjade eest ühiste otsuste ja tegudega on hoolitsetud. Vastutust kandes saame luua heaolu Eestis, mitte välisriikides.

Väikest palka saav üksikhooldaja ei suuda toetada ühiskonna arengut. Tema jaoks on elu suur võitlus. Võiksime aga luua väiksest Eestist heaoluriigi, mis hoolitseb oma kodanike ja nende tuleviku eest. Esmalt peaksime tõhustama maksude kogumist ning kohtutäiturite tegevust. Ennekõike peaksime aga muutma oma suhtumist nn vabareisijatesse, kes väldivad vastutuse võtmist ja kandmist, ning suurendada toetust nõrgematele.

Soome bussijuhi ilus elu

Räägin Teile ka ühe loo, mille peategelasteks on üksikema ja tema alla kümne aasta vanused lapsed. Ema pidi katkestama oma ülikooliõpingud, kuna tema kaaslane otsustas perekonna maha jätta. Isa soovis elada aktiivset elu, mida aga pereelu takistas. Isa leidis endale uueks kaaslaseks blondiini, ostis bemari ja kolis oma blondiga Soome elama. Soomes hakkas ta suhteliselt hästi teenivaks bussijuhiks.

Eestis lahkudes teatas ta üleolevalt, et ei kavatse kunagi maksta pennigi oma poegadele. Ta kavatses alustada elu puhtalt lehelt. Muidugi rääkis ta nendest kavatsustest ka oma poegadele. Ta soovis madalat enesehinnangut poegadele edasi anda. Eestisse jäänud perekonna elu oli majanduslikult väga raske. Ema armastus oma laste vastu oli vankumatu. Samal ajal sõitis isa Soomes rõõmsalt bussiga, tundmata vähimatki muret oma laste käekäigu pärast. Uus elukaaslane tutvus Helsingi imedega ja ostles poodides.

Kuus kuud hiljem saabus isa koos blondiga tagasi kodukanti, et rääkida küla meestele rikkast põhjalast, kus tegusate meeste jaoks on palju võimalusi. Külale tehti bemariga mitu ringi peale ja lasti ka õllel hea maitsta – oli raha, mida kulutada.

Mingi hetk aga välgatas isa peas mõte, et üksikema ei saa laste kasvatamisega hakkama. Isa teatas seejärel emale, et blondiin kaalub lastele uueks emaks hakkamist ja tahaks lapsed üle vaadata. Isa rääkis üleolevalt, et tema suured sissetulekud avaldavad kindlasti mõju sotsiaaltöötajatele ja et üksikemal ei tasu alustada võitlust laste pärast. Õnneks sellel korral lapsed siiski kaasa ei mahtunud ja uusrikkad sõitsid tagasi Soome.

Pill tuli pika ilu peale

Üksikema võttis nüüd suures hirmus ühendust juristiga, et abi paluda. Esindaja sai Eesti kohtult otsuse alimentide kohta, seejärel tunnustas otsust Soome kohus ning see edastati Soome kohtutäiturile. Muidugi muutis olukorra soodaks see, et kõik Soome ja Eesti kohtunikud ja kohtutäiturid olid naised, kes soovisid üksikema aidata. Üsna kiiresti jõudis Soome kohtutäitur nii kaugele, et pidas isa palgalt kinni maksmata alimendid ja nii sai Eestis elav üksikema talle kuuluva toetuse kätte.

Kui soovime ühiskonnana edasi liikuda, peame ka nõrgemate eest hoolitsema. Paraku pole Eesti suurem asi heaoluühiskond. Seda on aga võimalik muuta, kui muudame oma suhtumist heaolu jaotamisse. Nii võiksid kõik saada osa heaolust, mitte ainult need, kes palju teenivad. Inimestele tuleb võimaldada elamisväärne elu, sest riigis, mis on teel viie rikkaima riigi hulka, ei peaks elu olema pidev võitlus. Lapsed on siiski meie tulevik, küsimus on lihtsalt selles, kas ikka Eesti või mõne teise riigi tulevik...

(Autor on jurist ja EBSi doktorant.)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare