JÕULULUGU: Evelin Kivimaa: Kes on Jeesuslapsukese isa? I

 (122)
JÕULULUGU: Evelin Kivimaa: Kes on Jeesuslapsukese isa? I
Foto: Andres Putting

Kes on Jeesuslapsukese isa? Selle küsimuse teaduslikult pädevaks uurimiseks on aja ja ruumi ussiauku nihverdatud kamber, mille ühe seina ääres seisavad kõrvuti kolm tugevat tooli.

Ühe tooli seljatoele nõjatub sitke vanamees, Hallhabe, sõrmitsedes stoilise rahuga pisikest läikivat vidinat, mis ei paista lopsaka täishabeme alt õieti väljagi.

Teise tooli äärele toetub vanamehe poeg, pruuni habemevõruga Puusepp, füüsilise töö tegija muskliline keha hüppevalmis, nägu tõrges.
Kolmas tool on tühi. Või siis — kui teatud nurga alt vaadata — hõljub selle kohal Püha Vaim.

Keset avarat kambrit trooniva ümmarguse laua ümber on kogunenud väike grupp teadlasi: Esimene, Teine ja Kolmas. Kõik kolm meest kannavad sarnase lõikega lihtsaid tumedaid rõivaid, mis on ajakapslis rändamise ajal veidike kortsu istutud. Neil on ühtmoodi siledaks aetud lõuad ja teadmishimust sädelevad silmad.

„Ärge kõik korraga laua peale toetuge, ajate selle veel ümber,“ hoiatab teadlastest Esimene, kuivetu kotkaninaga mees, kelle vanust — kolmkümmend? viiskümmend? — on võimatu määrata.

„Ei kuku see laud kuskile!“ nähvab Puusepp seina äärest. „See on mu enda tehtud. Seisab nii kindlalt, et selle peal võib kasvõi tantsida.“

„Rahu-rahu, puusepp!“ vaigistab teadlastest Teine, keskealine turske jõmm, kelle vormiriietust pinguldava pekikihi alt aimuvad lõtvunud lihased.

„Mis kuradi rahu!“ uriseb Puusepp. „Kui rahulik sa ise oleksid, kui mingid tüübid tulevad ja teatavad, et tahavad uurida, kes on sinu naise lapse isa?“

Suurde salli mähkunud Madonna, kes kambri vastasseina ääres istudes beebit imetab, võpatab viimaseid sõnu kuuldes ja tõstab ärevil pilgu. Laps vääksatab ja laseb rinna suust lahti. Pisikese poole vaadates muutub kauni noore naise pilk madonnalikult raugeks. Rahustavalt kussutades sätib ta beebi uuesti sööma, mähkides salli tihedalt ümber piimalõhnalise ema-lapse kaksinduse.

„Me ju seletasime,“ sõnab teadlastest Kolmas, beebipõskne klaari jumega noormees. „Ei midagi isiklikku, puhtalt tööalane huvi. Me oleme teadlased. Geeniuurijad. Tulime teile jõuludeks kingitusi tooma…“

„…ah, jää vait, idioot!“ katkestab teda Puusepp, „ja need kingitused pistke õige endale…“

„Tasa-tasa, poeg, mulle küll see kink meeldib,“ vaigistab Hallhabe, keerutades käes hõbedaselt läikivat vidinat. „Mis selle asja nimi oligi?“

„Viimase põlvkonna iPod,“ seletab Kolmas. „Sellega saab näiteks laule kuulata, neid on siia salvestatud umbes kümme tuhat. Töötab päikesepatareidega… see tähendab, et saab päikeselt jõudu, nii et seda tuleks hoida võimalikult palju päevavalguse käes.“

Hallhabe noogutab huvitatult, sobitab oskamatu käega kõrvaklapid kaela rippuma ja vajutab üht nuppu. „Tiliseb-tiliseb aisakell,“ rõkkavad klapid nõnda kõvasti, et kambri teise seina ääres tukkuma jäänud beebi ajab silmad ehmunult pärani. Hallhabeme näole valgub lai naeratus.

„Tasa!“ sisistab Puusepp. Ta krahmab vanamehel klapid kaelast ja nõuab: „Lõpeta kohe ära, ajad lapse üles!“

„Mis ajast sa oma isa kamandad, tattnokk selline!“ vihastab Hallhabe ja rapsab klapid enda kätte tagasi. „Sel titel on veel terve elu ees, tal on aega põõnata küll.“

Puusepp jõllitab Hallhabeme poole, hingates pahinal läbi nina, nii et ninasõõrmed laienevad nagu marruaetud pullil. Vanamees jõllitab talle täpselt samamoodi vastu, sõõrmed puhevil, hingates veelgi raskemal pahinal. „… kiirgab mets ja hiilgab maa…“ lõõritab iPod üle kogu ruumi.

„Ee… las ma näitan, kuidas seda õigesti kasutada,“ sekkub kõrvalt Kolmas, nabistades tüliallika kallal nobedate näppudega. „Nii, seda nuppu vajutades saab hääle vaiksemaks sättida… ja klapid käivad peas, mitte kaelas.“

Ruumi saabub vaikus. Konfliktiolukord isa ja poja vahel raugeb ning Puusepa viha pöördub taas endisesse kanalisse: võõraste sissetungijate poole. Ent kui töösse süvenenud teadlastekolmik ei pane Puusepa tigedat põrnitsemist tähelegi, siis noormees lõpuks tüdineb. Puusepp vaatab üle ruumi oma noore naise ja vastsündinud lapse poole ning ka tema pilk maheneb.

Hallhabe kõigutab kõrvaklapistatud pead muusika taktis edasi-tagasi, näol säramas sama õnnis lapsenaeratus, nagu Madonna süles tuduval beebil.
Mõneks viivuks valitseb kambris jõulurahu.

Ent see ei kesta kaua. Sealsamas ajab ümmarguse laua kohale kummardunud teadlastekolmik seljad sirgu. Tõde Jeesuslapsukese pärilikkuse kohta on ennast DNA-testis ilmutanud!

jätkub

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare