Jõuluks võõrsilt koju
Loosipakke on meie koolides tehtud vist küll aastakümneid. Mäletan, et kolmanda klassi tüdrukuna leidsin jõulu-, vabandust, ikka nääripakist, pisikese koerakujulise odekolonnipudeli ja kaardi kirjaga „Hyvää joulua!”. Odekolonn oli minu meelest asja eest, aga kaart oli kahvatu ja kulunud moega – võimalik, et juba enne sõda trükitud, ning sellelt vaatas vastu pika lillakashalli ürbiga ingel, tiivad rippu.
Sõna „jõulud” ei kuulunud tollasesse kooliellu: meie näärikaartidel ilutsesid roosapõselised lapsed, naeratavad näärivanad, prisked punaste pugudega leevikesed, šampanjaklaasidega tööeesrindlased ja Spasski kellatorn – kõik see pidi looma piduliku meeleolu uue õnnerikka aasta saabumiseks õitsva sotsialismipäikese alla. 1950. aastatel elasime ju maailma kõige rikkamas, kõige paremas ja õnnelikumas riigis, nagu meile öeldi raadios, raamatutes ja kooliski.
Ülikallis asi eelmisest elust
Kahvatu ingliga jõulukaardi oli mu koolivenna soomlannast ema toonud kaasa oma eelmisest elust, oma päris kodumaalt, kust ta pidi Nõukogude võimu sunnil koos tuhandete teiste kaasmaalastega lahkuma. Suhteliselt hästi läks nendel sõjajärgses Karjalas elanud soomlastel ja ingerlastel, kes pääsesid eluga Eestisse, kus elulaad, kombed ja keelgi olid neile lähedasemad kui Siberis…
Meie maakoolides õppis 1950. aastate keskpaigas palju soome nimega lapsi, kes kõnelesid peatselt eesti keelt paremini kui oma emakeelt ja häbenesid veidi, kui nende emade juttu lipsas ikka mõni soome sõna. Emad ise olid väga töökad, tõsised ja puhtad inimesed, kes rabasid ennastsalgavalt tööd teha kolhoosilautades ja -põldudel – et nende lastel oleks olemas kõik see, millest nemad kodumaalt lahkudes ilma jäid. Ka isad olid töökad ja vaiksed, aga kui nad pärast kanget töörabamist pudelipõhja olid vaadanud, siis oli naistel tükk tegemist, enne kui rahu majja saadi.
Kes nad olid olnud varem, seda tavaliselt ei teatud – ja eks tollal oligi parem, kui sõjaeelsest elust võõrastele ei kõneldud… Soome asus siis küll täpselt niisama lähedal kui praegu, kuid raudse kardina tagusest riigist suurt midagi ei teatud ja tavainimesel polnud lootust sinna ka turistina sõita. Jõulud olid aga soomlastele niisama tähtsad kui nüüd – võib-olla tähtsamadki, sest pühi ei varjutanud veel jõukuse külge klammerduv kommertslikkus. Ja alles aastaid hiljem sain aru, kui suure kingituse oli see soomlannast ema kahvatu kaardina oma lapse loosipakki pannud – vaevalt, et ta neid jõulukaarte oma pagemisteekonnale kümnete kaupa kaasa sai võtta… Jõuluks oma põliskoju esivanemate maale ei jõudnud see ema ilmaski, aga ta rajas Eestimaa külas uue kodu, kuhu läbinisti eestistunud lapsed said täiskasvanutenagi pühadeks kokku tulla.
Ikka rohkem püha kui pidu
Jõulud tähendavad meile, eestlastelegi, rohkem püha kui pidu. Ka kõige rahutuma hingega rändurid kipuvad jõuluks koju: võib ju korra kaugemal ära käia ja vaadata, kuidas mujal pühi peetakse, aga ka kõige eksootilisemad elamused ei anna seda pühalikku tunnet, mille loovad kuuse- ja küünlalõhn, jõululaulud ja… kokkutulnud pere. Kõige meeldejäävamad ja ühteliitvamad on minu meelest aga jõulud siis, kui on olemas keegi, kelle juurde koguneda – vanaemad-vanaisad, isad-emad…
Tänapäeval ei imesta siinmail keegi, kui postkasti saabub pühadekaart kirjaga „Hyvää joulua!”. Ja võib-olla paneb praegu kuskil Soome linnas või külas mõni Peeter või Pille oma jõulupaki juurde postkaardi eestikeelse sooviga, sest kaardid pole meil ju välismaistest sugugi inetumad ja hinna poolest on nad natuke ehk odavamadki kui Skandinaavias.
Jääda mitte ainult jõuluks
Ei teatagi vist täpselt, kui palju eestlasi on tööl Soomes ja mujal piiri taga, ja kes oskab arvata, kui mitmed neist kavatsevad peatselt – kui üldse – kodumaale tagasi pöörduda.
Ajakirjanduses ilmub aina rohkem lugusid sellest, kuivõrd kergem, ilusam ja rikkam on elu võõrsil. Paljud nende artiklite-usutluste kommentaatoritest nimetavad ümberasujaid reeturiteks, mitmed lubavad ise ka ära minna ja mõnedki tunnevad majandusemigrantidele kaasa. Mis seal ikka hoobelda, kadestada või hurjutada: tegelikult on ikka väga kurb, et võõrsil on eestlastel lihtsam toime tulla kui kodus…
Kõik lahkujad pole läinud sugugi kergekäeliselt hõlptulu otsima, siiajääjatele suurt veeuputust soovides, ja enamjagu eestlastest õpetab ka võõrsil oma lastele emakeelt – järelikult on neis ikkagi peidus lootusekübe kunagi tagasi pöörduda… Ainult et kas meie, jääjad, oskame ja suudame aina vähenevate töökäte abil Eesti elu nii ilusaks muuta, et siia soovitakse tagasi tulla ja jääda – mitte ainult jõuluks?
