Jevgeni Krištafovitš: Kuidas mu emakeelest tehakse okupatsioonikeel

 (194)
Jevgeni Krištafovitš: Kuidas mu emakeelest tehakse okupatsioonikeel
Foto: Andres Putting

Lätis toimunud referendum näitas, et kakskeelsust ei soovita. Ent 75% vastuhääli tähendas, et vastu hääletasid ka vene kodukeelega Läti kodanikud.

Kindlasti ei olnud see valik nende jaoks sugugi kerge. Üheks põhjuseks, miks paljud Läti passiga venelased ütlesid referendumil “ei”, on - minu subjektiivse arvamuse kohaselt - et nad ei taha, et nende emakeel muutuks juba praegu, 2012. aastal, vabas Lätis okupatsioonikeeleks. Nende asemel ei tahaks seda ka mina.

Kui president Ilves paar kuud tagasi ütles, et vene keel oli Eestis okupatsioonivõimu keel, siis ta pidas silmas minevikku. Kui aga natsionaalbolševik Vladimir Ilitš Linderman alustas Lätis allkirjade kogumist, et kehtestada vene keel teise riigikeelena, siis pidas tema silmas tulevikku.

Praegu oleme tunnistajad, et sellist tulevikku ei pooldanud ka väga paljud Lätis elavad vene päritoluga kodanikud.

Viha venekeelses meedias

Ma veetsin enne hääletuspäeva Riias pool nädalat. Käisin parlamendis, kohtusin poliitikutega, rääkisin lihtinimestega tänavalt, lugesin meediat. Venekeelset meediat muidugi, sest läti keelt ma ju ei oska. Ja mul tekkis ausalt öeldes hirm, sest nii palju viha oma kaaskodanike ja oma riigi vastu, ei ole ma kuskil varem näinud. Isegi mitte Eesti venekeelses meedias vahetult enne pronkssõduri teisaldamist.

Meil oli ju venekeelsetes lehtedes täielik konsensus. Et igaüks, kes ei taha näha Tõnismäe trollipeatuses punamonumenti, on automaatselt fašist. Ja eriarvamusi sel teemal ei tohtinud olla. Esilehtedel olid kollaažid ministritega SS-mundrites, nende lehtede ajakirjanikud koostasid venelaste vaenlaste esikümmet ja nii edasi, täielik programm.

Lätis valitses Vene meedias nädal enne rahvahääletust aga juba absoluutne hüsteeria. Kusjuures peamisteks sõimuobjektideks polnud isegi mitte lätikeelsed poliitikud ja ühiskonnategelased, vaid need venelased, kes julgesid avalikult sõna võtta läti keele kaitseks.

Oma portsu sõimu ja laimu sai enda kraesse Riia ärinaine Jeļena Avotiņa-Jekateriničeva, kelle ainuke süü seisnes selles, et ta osales Euroopa Parlamendi liikme Inese Vaidere poolt Strasbourgis korraldatud seminaril ja toetas seal läti keelt ainsa riigikeelena. Eriti küüniliseks pidasid paljud vene ajakirjanikud seda, et proua söandas lõpetada oma sõnavõttu järgmise lausega: “Elagu iseseisev ja suveräänne Läti ainsa riigikeelega!” Reetur missugune!

Kõige taga Vene eriteenistused

Kõige rohkem said pähe vahetult enne referendumit Riias käinud Venemaa inimõiguslased Valeria Novodvorskaya ja Konstantin Borovoi, kes samuti keeldusid toetamast vene keelt teise riigikeelena Lätis ja arvasid, et kogu rahvahääletusega seotud agressiivse kampaania taga seisavad, nagu ka 2007. aasta Eesti sündmuste puhul, Venemaa eriteenistused.

Riia linnapea Nils Ušakovs ruttas Novodvorskayat ja Borovoid avalikult ristima “Beavis ja Butt-Headiks”, ajakirjanik Andrei Mamõkin aga prõõkas 61-aastasele Novodvorskayale otseetris, et tema välimus on nõukogudeaegse karistusmeditsiini tulemus.

Kätt südamele pannes ütlen, et toimuvat oli väga raske uskuda. Nende päevade jooksul, mil ma seekord Riias olin, ma pidin mitu korda enda kätt näpistama, et kontrollida, ega ma ei näe seda kõike mitte unes. Läti riigi suhtes ka varem mitte eriti sõbralikult meelestatud vene parteide ja organisatsioonide esindajad ning ajakirjanikud kaotasid enne rahvahääletust reaalsustaju. Nende tegevus ja avaldused meenutasid pigem paanikat uppuval laeval, kus olukorra survel käituvad paljud nagu loomad.

Usun, et see saigi otsustavaks venelaste jaoks, kes hääletasid referendumil teise riigikeele vastu. Paljud lätlased küsisid enne hääletamispäeva, kuhu on jäänud vene intelligents, miks ta vaikib? Nüüd on selge, et vene intelligents läks valimiskastide juurde ja hääletas ettepaneku muuta vene keel teiseks riigikeeleks lihtsalt maha. Nende toetus Läti riigi aluspõhimõtetele oli suurem kui esialgu arvati.

Nagu Eestis pärast pronksiööd

Loe veel

Ma ise tunnen väga paljusid venelasi, kes hääletasid referendumil teise riigikeele vastu. Nad olid mures, et rahvahääletuse tulemusena ühiskonnas kasvab russofoobia, et igas vene keelt kõnelevas inimeses nähakse a priori riigivastast agenti, et sundassimileerimise poliitika leiaks seetõttu järjest rohkem toetajaid. Kõik on äravahetamiseni sarnane olukorraga Eestis vahetult pärast pronksiööd.

Ja paljud venelased näitasid, et nad ei taha, et nende keel muutuks Lätis ametlikuks okupatsioonikeeleks. Nad tahavad, et kuuldes tänaval vene keelt, meenuks nende lätlastest kaaskodanikele kooliajal pähe õpitud Nekrassovi luule kui Nõukogude Liidu hümn.

Lõppude lõpuks hääletasid nad vastu, sest nad ei saa ei või ei taha tiblasid teenida. Kes on see salapärane tibla, seda oli Läti meedias viimaste nädalate jooksul võimalik näha küll ja küll.

Siinkohal on Eesti lugeja jaoks oluline meenutada, et Nils Ušakovsi partei Üksmeele Keskus sõlmis 2009. aastal koostöölepe Ühtse Venemaaga. Kuidas samasugune leping mõjutab Eesti suurima opositsioonierakonna käitumist vene keele staatuse määramisel, kui selline küsimus peaks ka meil kuidagi päevakorda tõusma, on raske prognoosida. Fakt on see, et Keskerakonna esindaja Yana Toom ütles ajalehele Den za Dnjom Läti rahvahääletust kommenteerides, et rahvusriigi idee ei toeta integratsiooni.

Rahvusriik ei sega integratsiooni

Minul on vastupidine seisukoht, minu integratsiooni rahvusriik ei sega. Ja ma ei taha, et vene keel muutuks Eestis või Lätis teiseks riigikeeleks. See on ebaõiglane pärast pool sajandit kestnud nõukogude okupatsiooni. Ja teiseks, kui vene keel saab siin või Lätis teiseks riigikeeleks, siis on oht, et varsti kaovad nii eesti kui ka läti keel.

Oma sõnade tõestuseks toon ühe näite. Mitu aastat tagasi pidi minu kutsel Tallinnasse saabuma üks Valgevene delegatsioon. Tol ajal ma alles alustasin oma tööd selle riigiga ja ei rääkinud valgevene keeles praktiliselt sõnagi. Seetõttu helistasin ma Valgevene välisministeeriumi infotelefonile, et küsida, kuidas nende keeles öelda “Tere tulemast Eestisse!”. Minuga rääkinud diplomaat Minskis vastas, et ta kahjuks ei tea, aga ta oli väga abivalmis ja leidis pärast mõniminutilist ootamist liinile inimese, kes oskas mulle selle fraasi öelda.

Kindlasti on Eestiski palju neid, kelle jaoks eesti keelt mitte oskav Eesti Vabariigi diplomaat oleks täiesti aktsepteeritav. Kelle jaoks keeleinspektsioon on repressiivorgan ning oma riigikeelt kaitsvate kodanike enamus russofoobid. Olen selle loogika järgi ka ise russofoob, olen seda enda kohta ajakirjandusest lugenud korduvalt. Aga kui mina olen saanud juba nii sügavalt integreeruda, et selliseid vägevaid tiitleid pälvin, siis saavad ka teised.

Läti rahvahääletus näitas, et meid – integraste (veel üks kremlimeelse ajakirjanduse termin meiesuguste jaoks) on juba piisavalt palju, et takistada neid, kes tahavad kasutada meie emakeelt meie enda kodumaa vastu. Ei lähe enam läbi. Kremli kurvastuseks selgus, et viies kolonn Baltimaades on tunduvalt väiksem, kui nad kogu aeg on lootnud.

(Autor on noorteühingu Avatud Vabariik juhatuse esimees.)

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare