Vene partei omakorda näeb ühinemises võimalust osaleda «titaanide heitluses» tulevastel kohalikel valimistel.

Kui ühinemisteele asunud poliitikute tulevikunägemused on helged ja positiivsed, siis teiste erakondade ridadesse kuuluvate tuntud poliitikute ja tunnustatud politoloogide, näiteks Tõnis Saartsi järeldused on paljuski pessimistlikumad. Nad viitavad sellele, et tegemist on pigem läbimõtlematu ettevõtmisega, mis toob mõlemale rohkem kahju kui kasu.

Seni on SDE tuntud kui konkreetseid põhimõtteid ja visioone mitteomav erakond, kes on läbi aastate mitmes koalitsioonis tegutsedes toetanud erinevate erakondade programme, mis on tihtipeale üsna kauged sotside eneste programmilistest eesmärkidest.

Sotsid on seekord valinud maailmavaatelise läheduse asemel teise tee ja pürgivad koalitsiooni hoopis tugevalt parempoolse Reformierakonnaga.

Viimaste päevade sündmused võimendasid nende erakondade lähenemist veelgi, vaatamata sellele, et programmilisi sarnasusi esineb sotsidel rohkem Keskerakonnaga. Reformierakonnal on aga ammu olnud soov saada pealinn enda kontrolli alla, kuid olematu populaarsuse tõttu venelaste seas pole seni õnnestunud püstitatud eesmärki saavutada. Kui vaid SDE neid selles aidata saaks...

Sotside jaoks on valitud suuna kasulikkus aga üpriski kahtlane. Vaevalt Reformierakond hakkab kunagi toetama sotsialistlike vaadetega SDE programmi.

Praegu levib aga juba õhus hirm, et Euroopa Liidu tulevik ei ole nii helge, nagu seda rahvale varem ette kanti ja selgelt on tunda reaalset Euroopa ühenduse lagunemise ohtu. Seetõttu on Reformierakonda ees ootamas küllaltki raske aeg, mil tuleb rahvale selgitada, milleks oli vaja eurole üleminekuga niivõrd kiirustada. Pürgides Reformierakonnaga koalitsiooni seab SDE ennast ohtu langeda nende samade küsimuste turmtule alla.

On teada, et 1994. aastal moodustatud VEE missiooniks oli vene häälte kogumine. Paraku tuleb tõdeda, et püstitatud eesmärgi täitmine on seni ebaõnnestunud. See omakorda näitab, et vene erakonna konkreetse idee ja läbimõeldud strateegia puudumine on tajutav ka valijate seas. Nii 2009. kui 2011. aasta riigikogu valimistel saadud häälte arv ei võimaldanud erakonnal valimiskünnist ületada. Seega toetudes VEE varasematele saavutustele puudub alus arvata, et plaanitav samm SDE-le ka reaalseid hääli toob. Väär on seega ka väide, et erakondade ühinemisest võib kannatada Keskerakonna valijaskond. Küll aga võib antud ettevõtmine osutuda SDE helget tulevikku kahjustavaks teguriks.

Dmitri Klenski, Vene Erakonna Eestis esinumbri 2011. aasta riigikogu valimistel kohta annab Vikipeedia üpriski huvitavat informatsiooni. Tegemist on kommunistlikke ideid propageeriva ajalehe „Pravda“ endise korrespondendiga. Samuti oli ta seoses aprillirahutuste korraldamisega ka kohtu all. See kõik pole üllatav, sest kogu tema retoorika on alati olnud suunatud Eesti Vabariigi iseseisvuse vastu. Huvitav on selle juures ka see, et SDE liidrid ei karda nii radikaalse sammu läbi kaotada eesti valijate hääli. Ohtu selleks näitab fakt, et VEE koosseisu kuuluvate poliitikute seas on küllaltki palju eesti valijale vastuvõetamatuid ekskommuniste.

Samas ka näiteks SDE ühe tuntud poliitiku ja ajakirjanduse poolt valvelobasuuna kasutatava Andres Anvelti perekond on sügavate juurte ja traditsioonidega sotsiaaldemokraadid. Aastal 1907 astus tema vanaisa Jaan Anvelt Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei (VSDTP) liikmeks. Tänapäeval on ta tuntud kui üks toonaste bolševike juhte, 1917. aasta oktoobrirevolutsiooni ja 1924. aasta 1. detsembril toimunud riigipöördekatse organisaator. Täpsemat Jaan Anvelti elulugu on võimalik lugeda Vikipeediast. Ajalooline fakt on aga see, et Jaan Anvelt leidis oma otsa seal, kelle jumalat ta teenis – kambris, ülekuulamisel, uurija hoopide käes. Seega kahtlast minevikku arvestades oleks sotsidel tänapäeval kasulikum ehk ajada hoopis teistlaadi poliitikat, et võita eesti valijaskonna hääli.

Vee ja SDE vahel on ka tõsiseid lahkhelisid. Näiteks ei toeta SDE VEE soovi laiendada riigikogu valimisõigust mittekodanikele. VEE esimehel Tšerepanovil endal on head suhted tuntud Reformierakonna ideoloogi Rain Rosimannusega. Neid on endistel aegadel tihti Toompea kohvikus koos nähtud. Internetis tehtud päringud Tšerepanovi kohta annavad ainult Keskerakonda ründavaid artikleid ja sõnavõtte. Kas peale Keskerakonna ründamise pole erakonnal muid põhimõtteid ega ideid, mille eest tulevikus seista?

Kokkuvõttes ei ole erakondade ühinemise soov sugugi kasulik ei sotside ega vene erakonna jaoks ning oma sisulise mõttetuse tõttu ei ohusta vene häälte võimaliku äravõtmisega ka Keskerakonda. Samas ühineda soovivate erakondade kõrvalekaldumine oma programmidest on selge näit sellest, et nende valimislubadused ei ole tõsiseltvõetavad ja valimiseelsel ajal antud sõnad võimu ei oma. Millele võib aga lõpuks potentsiaalne valija loota, jääb paraku arusaamatuks.