Järelehüüe koolile
Sain alles pool aastat pärast otsust, et Raatuse gümnaasiumis enam gümnaasiumiklasse ei tehta, sellest teada. Ema, kellega oleme kooliõed, ütles. Kooliõed sellepärast, et algselt oli kooli nimi Tartu tütarlaste gümnaasium. Kes traditsioone austab, nendib, et sealt tulevad ainult kooli- ja klassiõed. Enam siis mitte gümnaasiumi tasemel.
Ja mis siis, eks? Pole kunagi oldud erilise nostalgia kütkes. Käidud õhinal kooli- ja klassikokkutulekutel nutmas, et oh, olid ajad. Misjaoks? Olid jah toredad ajad. Ise oldi noorem, rohi oli mõistagi rohelisem, lumi valgem. Niikuinii ei saa neid tagasi, mida siis õhkamas käia. Vana õelus Mihkel Mutt kirjutas sellest kunagi jutu. Nagu ta ise väidab, põletatud raamatut jutuga kooli-klassikokkutulekutel pidulikult. Sellepärast pole veel jutt vale.
Kuskilt on loetud, et kui inimene liiga palju meenutab, kuivõrd kaunis kõik kunagi oli, siis pole ta olevikuga rahul. Või veel hullem – ei taha ettepoole vaadata.
Ometi on hale kuulda, et polegi enam oma kooli. Minu ajal oli see Tartu 3. keskkool. Mitte kõige parema kuulsusega kool Tartu linnas. Mingi aeg oli päris jama, kui D-klassis vägivaldseks läks. Ikka väga ja mehhaniseeritult vägivaldseks. Kuid too oli ju teine aeg, kui sõna „hüperaktiivsus” ei tuntud, küll aga sõnu „pidurdamatu” ja „pätt”. Nii et mõni läks vajaliku vanuse – vist oli 14 – täitudes kohe noorukite kinnimajja, võimalikest erivajadustest ja kunstiandest hoolimata.
Koolireformi reha: üleminek venekeelsele õppele
Sellegipoolest ütleks senini, et polnud koolil häda midagi. Õpetati küll ja mu meelest üldiselt korralikult. Lolle ma klassiõdede seast ei mäleta. Igavene kari sai meid ülikooli sisse.
Siit tuleb kohe loll nali pähe. Et kui mu kool pole enam gümnaasium, vaid põhikool, kas ma peaksin tegema ankeetides muudatuse, et olen Raatuse põhikooli lõpetanud? Aga ülikooli ju keskhariduseta ei saanud, järelikult peaksin nii küpsustunnistuse kui ka diplomi tagasi viima või mis...
Natuke on kahju tõesti. Pihta ka ei saa. Kas mu kool käis siis vahepeal alla, et sinna gümnaasiumi minna ei taheta? Või on demograafiline mulk, lapsi lihtsalt ei jätku? Forseliuse gümnaasium saab sama obaduse, ometi on see ju endine 8. keskkool, millel Eesti kirjandusloos mitte väike osa... Võib-olla targad reformijad teavad paremini, mis ma siin õiendan.
Pealegi, mis mul häda. Oma lapsed juba reaalkoolis ja ülikoolis... Sõber rääkis hoopis veidramat lugu: laps peaks minema gümnaasiumi, aga Kallavere gümnaasium läks reha alla. Sõber elab Maardus. Lähimaks kooliks jääb Maardu gümnaasium, mis aga on eestistatav vene kool. Ehk: „Eestikeelses põhikoolis õppinud laps peab nüüd edasi õppima 40% vene ja 60% halvas eesti keeles. Või pean hakkama teda Tallinna või kuhu vedama...” Imestas veel, et pidi ju olema hariduse eestikeelseks muutmine, aga näe, võib hoopis vastupidi välja kukkuda.
Igaühel oma mured. Üks huvitavam kui teine.
